Kõlab ehk uskumatult, kuid tüvirakke on haiguste raviks kasutatud juba enam kui pool sajandit. Tüviraku defineerisid 19. sajandi lõpul Theodor Bover ja Valentin Haecker, kuid esimesed uuringud algasid 20. sajandi algul.

Esimese tüvirakkude siirdamise teostas prantsuse onkoloog Georges Mathé 1958. aastal – patsientideks oli kuus tema kolleegi, kes olid saanud kiirituse üledoosi. Kolleegide elu õnnestus päästa. Taas raputas Mathé meditsiinimaailma 1963. aastal, kui ta ravis leukeemia diagnoosiga patsienti luuüdi tüvirakkudega. Tema läbiviidud uuringud tõid tol ajal endaga kaasa täiesti uue teadmise, et tüvirakud mitte ainult ei aita kiirituskahjustuse korral, vaid võivad aidata ka vähihaiget patsienti.

Kes tüvirakud avastas?

Tüvirakkude avastamise au kuulub rakubioloog Ernest McCullochile ja biofüüsik James Tillile Toronto ülikoolist.Need kaks meest demonstreerisid hematopoeetiliste ehk vereloome tüvirakkude (HSC) rolli vererakkude moodustumisel, eelkõige võimet uueneda, mis on tüvirakkude üks olulisemaid omadusi. Lisaks uuenemisele on HSC-d võimelised diferentseeruma ning kasvatama uued valge- ja punaverelibled, lümfotsüüdid ning trombotsüüdid.

Lisaks vereloome tüvirakkudele leidsid McCulloch ja Till luuüdist ka teist tüüpi tüvirakke, kutsudes neid “kolooniat moodustavateks rakkudeks”. Hiljem hakati neid nimetama mesenhümaalseteks (MSC) tüvirakkudeks. Eesti keeles võiks see kõlada kui koeloomelised tüvirakud, sest nad on võimelised moodustama uut kude. Esimene ravi koeloomeliste tüvirakkudega teostati 1995. aastal.

Kanadas, Toronto linnas asuv biofüüsik James Tilli ja rakubioloog Ernest McCullochi skulptuur.
Foto: Shutterstock

Kust pärineb algne idee tüvirakkudega ravida?

Mehhikos elab väike kahepaikne, aksolotl, kes on tuntud erakordse võime poolest kasvatada endale uusi jäsemeid, organeid, sealhulgas isegi aju ja südame osi, ning seda just tänu tüvirakkudele. Siit algas revolutsiooniline ajajärk meditsiinis – hakati uurima tüvirakkude toimet organismi tagasi viimisel.

Selgus, et tüvirakkude viimisel tagasi inimorganismi, on neil võime genereerida uute rakkude ja kudede arenemist. Seetõttu on tüvirakud kuulutatud kõige lootustandvamaks uurimissuunaks taastavas ravis.

Kust tüvirakke saab?

Vereloomelisi tüvirakke (HSC) saab luuüdist, verest ja nabaväädiverest. Nabaväädiverest saadud tüvirakud on erilised, sest neil on nii embrüonaalsed kui ka vereloomelised omadused. HSC-del on potentsiaal diferentseeruda vere- ja immuunrakkudeks, mistõttu saab neid kasutada peamiselt vere- ja immuunhaiguste ravimisel.

Koeloomelisi tüvirakke (MSC) saab eelkõige luuüdist, nabaväädikoest (nabanöörist), rasvkoest ja hambasäsist. Nad on võimelised muutuma väga erinevate kudede, näiteks kõhre-, luu-, närvi- ja teiste kudede rakkudeks. Koeloomelised tüvirakud suudavad asendada ja taastada kahjustunud kudesid.

Tüvirakkude kasutamine

Vereloomelised tüvirakud on standardravi skeemidesse nüüdseks kuulunud juba üle mitmekümne aasta. Kaasaajal on ravi HSC-ga näidustatud 85 haiguse puhul. Nende hulka kuuluvad eelkõige verehaigused: aneemiad, leukeemiad, lümfoomid, immuunsüsteemi ja ainevahetuse haigused ning isegi kasvajad. Samal ajal uuritakse vereloomeliste tüvirakkude ravitoimet ja ohutust veel mitmesaja muu haiguse osas.

Koeloomelised tüvirakud on tänu oma erakordsele potentsiaalile ja omadustele nii teaduses kui praktilises meditsiinis kõrgendatud huviorbiidis. Käimas on üle 1000 teadusliku uuringu enam kui 300 erineva haigusega.

Haiguste loetelu, mida koeloomeliste rakkudega ravida saab, järjest pikeneb. Samuti suureneb iga päevaga patsientide hulk, kes on nende rakkude abil paranenud või täielikult tervenenud. Praegu kasutatakse neid rakke tüvirakuravile spetsialiseerunud kliinikutes.

Koeloomelisi tüvirakke kasutatakse edukalt raskete haiguste, seisundite või vigastuste raviks ning seda isegi juhtudel, kus ravimitega ei ole tulemust saadud. Näiteks autismi, ajuhalvatuse, seljaaju vigastuse ja aidsi ravis. Lisaks ravitakse diabeeti, Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe, hulgiskleroosi (sclerosis multiplex), traumaatilist ajukahjustust, reumatoidartriiti, kardiomüopaatiat, maksatsirroosi, neerupuudulikkust, Chroni tõbe, insulti, luude ja kõhrkoe haigusi.

Koeloomeliste tüvirakkude võime tungida tuumorisse ja toota kasvajavastaseid aineid (tsütokiine) võib olla tõhusaks abiks vähkkasvajate ravimisel. Seda uuritakse praegu põhjalikumalt kliinilistes uuringutes. Siiski võib juba täna väita, et vägagi suure tõenäosusega on aastate pärast ka mesenhümaalsete tüvirakkude kasutamine igapäevane ravimeetod.