Toome teieni lühendatud artikli teadusajakirjast „Science News“, mis käsitleb mõningaid algtõdesid nabaväädi kohta. Autoriks on molekulaarbioloogia doktor, Laura Sanders, kes on antud teadusajakirja kaaskorrespondent.
Kui oled lapseootel, ja eriti veel esmakordselt, tuleb vastu võtta nii palju otsuseid. Kuskohas sünnitada? Mis lapsele nimeks panna? Jne… Kui ootasin oma esimest tütart, siis peamurdmist veelgi juurde lisas perekooli juhendaja, esitades küsimuse, et kas ma kavatsen külmutada oma sündiva lapse nabaväädiverd?
Mis on nabaväät?
See on nööri meenutav organ, mis kinnitudes platsentale, ühendab loodet emaga. Nabaväädi kaudu saab loode ema verest toitaineid ja hapnikku ning tagasi annab jääkaineid. Loote ja ema veri omavahel eriti ei segune. Veri platsentas ja nabaväädis kuulub põhiliselt lootele.
Looteveri sisaldab rohkelt rakke ja molekule, millel on potentsiaalselt raviv toime. See teadmine on muutnud oluliselt suhtumist nabavääti ja platsentasse. Paljud arstid, teadlased ja lapsevanemad, selle asemel, et minema visata, peavad õigeks nabaväädivere säilitamist rakupangas tuleviku tarbeks. Loote rakud ei ole mitte kliiniline jääde, nagu varem arvati, vaid „bioloogiline kuld“.
Juba 1980-ndatel aastatel hakkasid teadlased nabaväädi vastu huvi tundma, kuna see sisaldas tüvirakke. Tüvirakkudel on võime muunduda erinevat tüüpi vererakkudeks. Selles osas sarnanevad nad luuüdi spetsiifilistele rakkudele, mis toodavad uusi vererakke. Tüvirakke leidub ka täiskasvanu veres, kuid oluliselt vähem kui nabaväädiveres.
1988 – tüvirakuravi edukas algus
1988. aastal sai 5 aastane Matthew, kellel oli haruldast tüüpi aneemia, nabaväädiverd oma vastsündinud õelt, kellel seda haigust ei olnud. Sellist tüvirakkude ülekannet nimetatakse nabaväädivere transplanteerimiseks ehk siirdamiseks. Ravi oli tulemuslik ja poiss sai peagi haigusest vabaks. Sel ajal ei teadnud teadlased veel kuigi palju nabaväädi tüvirakkude kohta, kuid uuringud jätkusid. Tõdeti, et vastsündinu vere noortel rakkudel on uskumatuid omadusi. Erilise tähelepanu alla sattusid just nabaväädivere hematopoeetilised tüvirakud. Nende rakkude siirdamine võib teatud tingimustel organismi nö taaskäivitada ning vabastada haigusega seotud defektist.
Tüvirakke on võimalik saada luuüdist, verest ja nabaväädiverest. Tüvirakkude saamine luuüdist ja verest on keeruline. Et saada tüvirakke luuüdist, tuleb doonorit opereerida üldnarkoosis. Verest saamiseks peab aga eelnevalt ravimiga stimuleerima rakkude tootmist, sest veres on tüvirakke vähe. Lisaks on vaja leida selline doonor, kellel on sarnane proteiinmuster (valgumuster) – st HLA tüüp (inimese leukotsüütide antigeen). Nabaväädist saadud tüvirakud sobituvad kergemini ja nende võtmine on väga lihtne protseduur.
Tüvirakkude kasutamine
2015 aastaks oli hinnanguliselt maailmas tehtud üle 35 000 nabaväädivere tüvirakkude siirdamise. See number sisaldab haigeid, kellel raviti leukeemiat, pahaloomulisi vähkkasvajaid, verehaigusi ja immuunhaigusi. Lisaks avastasid teadlased, et nabaväädist saab ka teistsuguseid tüvirakke, mis lisaks verehaigustele, omavad ravitoimet ka muude haiguste suhtes ja võivad parandada isegi ajufunktsiooni. Nabaväädi tüvirakkude võimet ravida erinevaid haigusi, näiteks ajuhalvatust, autismi, diabeeti, luupust jpm, uurivad rohked teaduslikud uuringud üle maailma. Tüvirakuravi on kasutatud isegi Alzheimeri tõve ja teiste neurodegeneratiivsete haiguste ravimisel. Ühes uuringus osalenud 63-l ajuhalvatusega lapsel paranes keskmine motoorne suutlikkus (võime liigutada erinevaid kehaosasid) pärast omaenda nabaväädivere tüvirakkude süstimist. Autismihäiretega lastele aga annab optimismi kliiniline uuring, mida tehakse lastearsti ja teadlase, Dr. Joanne Kuttzbergi, juhtimisel Duke’i Ülikoolis.
Teadlased on tõeliselt vaimustatud, et mida kõike tüvirakud suudavad ära teha. Kuidas vaatavad sellele lapsevanemad, sellest tuleb juttu järgnevates lugemistes.