Täna, 14. oktoobril, tähistatakse ülemaailmset tüvirakkude teadlikkuse päeva!

Tegelikult on kogu oktoober pühendatud tüvirakkude teadvustamisele – see on aeg, mil üle maailma räägitakse ja kirjutatakse rohkem tüvirakuteadusest, toimuvad seminarid ning mitmesugused teavitustegevused ja üritused.

Ka meie võtame sel kuul fookusesse tüvirakud ja teaduse nende taga.

Mida me juba teame ja teeme täna? Mida loodame saavutada homme? Ja mida on meil veel avastada?

Siit leiad oktoobrikuu jooksul teaduspõhist infot tüvirakkude, nende kasutamise ning tulevikuvõimaluste kohta.

Tüvirakkudest räägitakse palju. Neid seostatakse tulevikumeditsiini, uute ravivõimaluste ja suurte ootustega.

Aga mida tüvirakud tegelikult teha suudavad? Milliseid tüvirakkudel põhinevaid ravivõimalusi kasutatakse juba täna? Millised on alles kliinilistes uuringutes? Ja kuidas eristada teaduspõhist infot lubadustest, mille taga ei ole veel piisavalt tõendeid?

Tüvirakkude teadus areneb kiiresti. Seetõttu on oluline rääkida mitte ainult sellest, mida loodame tulevikus saavutada, vaid ka sellest, mida me täna päriselt teame.

Oktoobri kuu jooksul ilmub siin järk-järgult seitse küsimust ja seitse vastust, mille abil tüvirakkude maailma paremini mõista.

Tüvirakk on rakk, mille kaks põhiomadust on võime ennast uuendada ning anda algus erinevatele spetsialiseerunud rakutüüpidele. See, kui paljudeks rakutüüpideks konkreetne tüvirakk võib areneda, sõltub selle tüübist ja arengulisest potentsiaalist.

Kõik tüvirakud ei ole ühesugused ning ükski tüvirakk ei ole lihtsalt „universaalne ehitusmaterjal“, millest saab vajadusel „ehitada“ ükskõik millise organi.

Tüvirakkude omadused sõltuvad nende päritolust ja tüübist. Näiteks on embrüonaalsetel tüvirakkudel väga lai diferentseerumisvõime, samas kui täiskasvanud organismi kudedes leiduvate tüvirakkude potentsiaal on üldjuhul piiratum.

Just see mitmekesisus teeb tüvirakud teadlaste jaoks nii huvitavaks. Nende abil saab uurida inimese arengut, haiguste tekkemehhanisme, ravimite mõju ning võimalusi kahjustunud kudede funktsiooni taastamiseks.

Näide loodusest

Taastumisvõime ei ole looduses tegelikult mingi uus nähtus. Aristoteles kirjeldas juba üle 2000 aasta tagasi tähelepanekuid sisalike saba taastumise kohta. Tänapäeval kasutatakse sisaliku saba regeneratsiooni endiselt bioloogilise mudelina, et uurida, kuidas rakud, koed ja närvisüsteem vigastuse järel uuesti organiseeruvad.

Sisaliku taastuv saba ei ole siiski täiuslik koopia algsest sabast. Just see muudab regeneratsiooni teaduslikult huvitavaks: mida täpselt peab organism tegema, et kahjustatud kude taastuks ja miks ei suuda inimese organism seda samal viisil teha?

Jah. Tüvirakke kasutatakse meditsiinis juba praegu – kuid oluline on täpsustada, millistest tüvirakkudest ja millistest haigustest me räägime.

Kõige tuntum näide on vereloome tüvirakkude ehk hematopoeetiliste tüvirakkude siirdamine. Seda kasutatakse paljude vere- ja vereloomehaiguste, sealhulgas mitmete leukeemiate, lümfoomide, hulgimüeloomi, aplastilise aneemia, teatud immuunpuudulikkuste ning mõnede pärilike verehaiguste ravis.

Seega ei ole tüvirakuravi ainult tulevikumuusika. Teatud tüvirakkudel põhinevad ravimeetodid on olnud kliinilise meditsiini osa juba pikki aastakümneid.

Lisaks uuritakse paljude teiste rakutüüpide kasutamist väga erinevate haiguste korral. Siin tuleb aga olla täpne ning eristada erinevaid mõisteid: kliiniline uuring, paljutõotav varajane tulemus ja tõestatud standardravi ei ole üks ja sama asi.

Seetõttu tasub alati küsida:
Millistest tüvirakkudest räägitakse?
Millise haiguse puhul seda kasutatakse?
Kas tegemist on väljakujunenud raviga või kliinilise uuringuga?
Kui tugev on olemasolev teaduslik tõendus?

Esmapilgul tundub kõik väga lihtne: kui kude on kahjustunud, võiks sinna viia uued rakud ja lasta neil kahjustus parandada. Tegelik bioloogia on keerulisem.

Rakk peab jõudma täpselt õigesse kohta, seal ellu jääma, “suhtlema” ümbritsevate rakkudega ning täitma õiget bioloogilist funktsiooni. Mõne rakutüübi puhul on oluline ka diferentseerumine ehk spetsialiseerumine. Teiste puhul võib ravitoime põhineda hoopis rakkude poolt vabastatavatel signaalmolekulidel ja nende võimel mõjutada põletikku või immuunvastust.

Näiteks loomulikul naha paranemisel osalevad naha enda spetsiifilised tüvi- ja eellasrakud koos mitmete teiste rakutüüpidega. Haava paranemine ei ole ühe rakutüübi töö, vaid väga täpselt koordineeritud bioloogiline protsess.

Ka tüvirakkudel põhinevate ravimeetodite puhul ei ole olemas üht universaalset manustamisviisi. Mõne haiguse puhul kasutatakse lokaalset, mõne puhul veenisisest või muud manustamisviisi. Sageli kasutatakse ühe ravikuuri jooksul mitut erinevat manustamisviisi.

Näiteks põlveliigese artriidi korral süstitakse tüvirakud küll kahjustatud kohta – otse põlveliigesesse, kuid lisaks ka veeni. Lokaalne süst aitab vähendada põletikku ja valu põlves ning tõhustada kõhre taastumist. Veenisisene siirdamine aitab reguleerida üldist immuunreaktsiooni, vähendada põletikku organismis, soodustada uute veresoonte, lihas- ja närvirakkude teket.

Milline rakutüüp, annus ja manustamisviis on konkreetse haiguse puhul kõige sobivam, ongi üks kliinilise teaduse olulisemaid küsimusi.

Järgneb…