Täna, 14. oktoobril, tähistatakse ülemaailmset tüvirakkude teadlikkuse päeva!

Tegelikult on kogu oktoober pühendatud tüvirakkude teadvustamisele – see on aeg, mil üle maailma räägitakse ja kirjutatakse rohkem tüvirakuteadusest, toimuvad seminarid ning mitmesugused teavitustegevused ja üritused.

Ka meie võtame sel kuul fookusesse tüvirakud ja teaduse nende taga.

Mida me juba teame ja teeme täna? Mida loodame saavutada homme? Ja mida on meil veel avastada?

Siit leiad oktoobrikuu jooksul teaduspõhist infot tüvirakkude, nende kasutamise ning tulevikuvõimaluste kohta.

Tüvirakkudest räägitakse palju. Neid seostatakse tulevikumeditsiini, uute ravivõimaluste ja suurte ootustega.

Aga mida tüvirakud tegelikult teha suudavad? Milliseid tüvirakkudel põhinevaid ravivõimalusi kasutatakse juba täna? Millised on alles kliinilistes uuringutes? Ja kuidas eristada teaduspõhist infot lubadustest, mille taga ei ole veel piisavalt tõendeid?

Tüvirakkude teadus areneb kiiresti. Seetõttu on oluline rääkida mitte ainult sellest, mida loodame tulevikus saavutada, vaid ka sellest, mida me täna päriselt teame.

Oktoobri kuu jooksul ilmub siin järk-järgult seitse küsimust ja seitse vastust, mille abil tüvirakkude maailma paremini mõista.

Tüvirakk on rakk, mille kaks põhiomadust on võime ennast uuendada ning anda algus erinevatele spetsialiseerunud rakutüüpidele. See, kui paljudeks rakutüüpideks konkreetne tüvirakk võib areneda, sõltub selle tüübist ja arengulisest potentsiaalist.

Kõik tüvirakud ei ole ühesugused ning ükski tüvirakk ei ole lihtsalt „universaalne ehitusmaterjal“, millest saab vajadusel „ehitada“ ükskõik millise organi.

Tüvirakkude omadused sõltuvad nende päritolust ja tüübist. Näiteks on embrüonaalsetel tüvirakkudel väga lai diferentseerumisvõime, samas kui täiskasvanud organismi kudedes leiduvate tüvirakkude potentsiaal on üldjuhul piiratum.

Just see mitmekesisus teeb tüvirakud teadlaste jaoks nii huvitavaks. Nende abil saab uurida inimese arengut, haiguste tekkemehhanisme, ravimite mõju ning võimalusi kahjustunud kudede funktsiooni taastamiseks.

Näide loodusest

Taastumisvõime ei ole looduses tegelikult mingi uus nähtus. Aristoteles kirjeldas juba üle 2000 aasta tagasi tähelepanekuid sisalike saba taastumise kohta. Tänapäeval kasutatakse sisaliku saba regeneratsiooni endiselt bioloogilise mudelina, et uurida, kuidas rakud, koed ja närvisüsteem vigastuse järel uuesti organiseeruvad.

Sisaliku taastuv saba ei ole siiski täiuslik koopia algsest sabast. Just see muudab regeneratsiooni teaduslikult huvitavaks: mida täpselt peab organism tegema, et kahjustatud kude taastuks ja miks ei suuda inimese organism seda samal viisil teha?

Jah. Tüvirakke kasutatakse meditsiinis juba praegu – kuid oluline on täpsustada, millistest tüvirakkudest ja millistest haigustest me räägime.

Kõige tuntum näide on vereloome tüvirakkude ehk hematopoeetiliste tüvirakkude siirdamine. Seda kasutatakse paljude vere- ja vereloomehaiguste, sealhulgas mitmete leukeemiate, lümfoomide, hulgimüeloomi, aplastilise aneemia, teatud immuunpuudulikkuste ning mõnede pärilike verehaiguste ravis.

Seega ei ole tüvirakuravi ainult tulevikumuusika. Teatud tüvirakkudel põhinevad ravimeetodid on olnud kliinilise meditsiini osa juba pikki aastakümneid.

Lisaks uuritakse paljude teiste rakutüüpide kasutamist väga erinevate haiguste korral. Siin tuleb aga olla täpne ning eristada erinevaid mõisteid: kliiniline uuring, paljutõotav varajane tulemus ja tõestatud standardravi ei ole üks ja sama asi.

Seetõttu tasub alati küsida:
Millistest tüvirakkudest räägitakse?
Millise haiguse puhul seda kasutatakse?
Kas tegemist on väljakujunenud raviga või kliinilise uuringuga?
Kui tugev on olemasolev teaduslik tõendus?

Esmapilgul tundub kõik väga lihtne: kui kude on kahjustunud, võiks sinna viia uued rakud ja lasta neil kahjustus parandada. Tegelik bioloogia on keerulisem.

Rakk peab jõudma täpselt õigesse kohta, seal ellu jääma, “suhtlema” ümbritsevate rakkudega ning täitma õiget bioloogilist funktsiooni. Mõne rakutüübi puhul on oluline ka diferentseerumine ehk spetsialiseerumine. Teiste puhul võib ravitoime põhineda hoopis rakkude poolt vabastatavatel signaalmolekulidel ja nende võimel mõjutada põletikku või immuunvastust.

Näiteks loomulikul naha paranemisel osalevad naha enda spetsiifilised tüvi- ja eellasrakud koos mitmete teiste rakutüüpidega. Haava paranemine ei ole ühe rakutüübi töö, vaid väga täpselt koordineeritud bioloogiline protsess.

Ka tüvirakkudel põhinevate ravimeetodite puhul ei ole olemas üht universaalset manustamisviisi. Mõne haiguse puhul kasutatakse lokaalset, mõne puhul veenisisest või muud manustamisviisi. Sageli kasutatakse ühe ravikuuri jooksul mitut erinevat manustamisviisi.

Näiteks põlveliigese artriidi korral süstitakse tüvirakud küll kahjustatud kohta – otse põlveliigesesse, kuid lisaks ka veeni. Lokaalne süst aitab vähendada põletikku ja valu põlves ning tõhustada kõhre taastumist. Veenisisene siirdamine aitab reguleerida üldist immuunreaktsiooni, vähendada põletikku organismis, soodustada uute veresoonte, lihas- ja närvirakkude teket.

Milline rakutüüp, annus ja manustamisviis on konkreetse haiguse puhul kõige sobivam, ongi üks kliinilise teaduse olulisemaid küsimusi.

4. Mis vahe on teadusuuringul ja ravil?

Kliiniline uuring on osa protsessist, mille käigus hinnatakse uue ravimeetodi ohutust, talutavust ja tõhusust.

Meditsiinis liigub uus ravimeetod tavaliselt läbi mitme etapi: esmalt uuritakse selle bioloogilisi omadusi ja ohutust laboratoorsetes ning prekliinilistes uuringutes, seejärel kliinilistes uuringutes inimestel. Mida suurem ja paremini kontrollitud on uuring, seda rohkem infot saame ravi tegeliku toime ja riskide kohta.

Üksik patsiendil täheldatud paranemine võib olla oluline ja huvitav, kuid sellest üksi ei piisa, et tõendada ravi efektiivsust. Samuti ei tähenda uuringu registreerimine kliiniliste uuringute registris, et ravi oleks juba tõendatud või ravimameti poolt heaks kiidetud.

Alati on hea küsida: millistel uuringutel põhineb väide konkreetse haiguse ravi tõhususe ja ohutuse kohta?

5. Miks on tüvirakud teaduses nii olulised?

Tüvirakuravi on näidanud suurt potentsiaali haiguste, sealhulgas väga raskete haiguste ravis, 
mistõttu on see ka teadlaste huviorbiidis.

Tüvirakuteaduse mõju võib ulatuda ravist palju kaugemale. Tüvirakkude abil saab paremini mõista inimese arengut ja haiguste tekkemehhanisme, luua haigusmudeleid ning uurida ravimite mõju inimrakkudele.

Üks huvitavamaid arengusuundi on tüvirakkude kasutamine haigusmudelite ja organoidide loomisel. See võimaldab teadlastel uurida, kuidas konkreetsed haigused inimrakke mõjutavad ning kuidas rakud reageerivad erinevatele ravimitele.

Kuigi paljud ravivõimalused vajavad veel uurimist, võib tüvirakuteadus muuta seda, kuidas me tulevikus haigusi mõistame ja ravime.

6. Millised on tüvirakuravi riskid?

Nagu iga meditsiinilise sekkumise puhul, tuleb ka tüvirakkude kasutamisel hinnata võimalikke riske. Risk sõltub sellest, milliseid rakke kasutatakse, kust need pärinevad, kuidas neid töödeldakse, millises annuses ja kuidas neid patsiendile manustatakse.

Seetõttu ei piisa küsimusest „Kas tüvirakud töötavad?”. Sama oluline on küsida: „Millised on selle konkreetse ravi teadaolevad ja võimalikud riskid?”

Embrüonaalsed tüvirakud

Neil rakkudel on suur arengupotentsiaal – nad on pluripotentsed ehk võivad areneda organismi eri kudede rakutüüpideks. See omadus loob ravis olulisi võimalusi, kuid sellega kaasneb ka teatav risk. Nimelt on täheldatud teratoomide teket juhtudel, kui ravipreparaati jääb diferentseerumata tüvirakke. Teratoom on healoomuline kasvaja, mis võib sisaldada erinevat tüüpi kudesid. Embrüonaalseid tüvirakke tavaravis praegu ei kasutata, vaid neid kasutatakse teadusuuringutes, kus rakkude täpne iseloomustamine ja range kvaliteedikontroll on eriti oluline.

Mesenhümaalsed tüvirakud

Ravis kasutatakse mesenhümaalseid tüvirakke (MSC-sid), mis pärinevad luuüdist, nabaväädist, hambasäsist ja rasvkoest. Teratoomide teket nende rakkude puhul täheldatud ei ole.

Uuringud on kinnitanud, et MSC-d on hästi talutavad. 2021. aastal avaldatud metaanalüüs hõlmas 62 randomiseeritud kliinilist uuringut, milles osales kokku 3546 patsienti ligikaudu 20 erineva haiguse korral. MSC-raviga seotud tõsiseid kõrvaltoimeid ei leitud. Mõnel patsiendil esines kergemaid ja kiiresti mööduvaid kaebusi, näiteks palavik, reaktsioon manustamiskohas, väsimus, kõhukinnisus või unehäired.

Nabaväädikoe tüvirakkude eelised

Uuringute põhjal on nabaväädi tüvirakkudel mõningaid eeliseid luuüdi rakkude ees. Need rakud on parema paljunemisvõimega ning nende immunoloogiline profiil on soodsam. Nabaväädi MSC-d on väiksema immunogeensusega – see tähendab et nad ei kutsu kergesti esile äratõukereakstiooni. Samuti on neil põletikku vaigistav toime.

Kasvajate tekke risk

Prekliinilised uuringud näitasid, et nabaväädikoe MSC-d ei tekita kasvajaid ka suurte annuste korral. Sama tulemust kinnitasid ka kliinilised uuringud inimestel – MSC-ravi ei suurendanud kasvajate tekkeriski. 2025. aastal avaldati selle kohta süstemaatiline ülevaade, mis hõlmas 217 uuringut.

Kokkuvõte

Senised tulemused on julgustavad, kuid MSC-de ohutust tuleb jätkuvalt uurida. Hinnata tuleb seda iga konkreetse rakupreparaadi, annuse, manustamisviisi ja patsiendirühma puhul eraldi.

7. Mida me veel tüvirakkudest ei tea?

Meil on juba palju teadmisi, kuid mitmed küsimused ootavad veel vastuseid. Laboris saadud paljulubav tulemus ei pruugi kujuneda toimivaks raviks. Mõni rakuteraapia võib osutuda kliinilises praktikas oodatust vähem tõhusaks, mõne puhul võivad pikaajalise jälgimise käigus ilmneda riskid ning mõne ravimeetodi tegeliku tõhususe hindamiseks võib kuluda aastaid.

Mida me siis veel ei tea?

• Milliste haiguste korral on tüvirakuravi kõige tõhusam? Haigusi, mille puhul uuritakse tüvirakkude tõhusust, on palju. Erinevate haiguste korral võib sama rakutüüp anda erinevaid tulemusi. Näiteks uuritakse mesenhümaalsete tüvirakkude kasutamist põletikuliste ja immuunsüsteemiga seotud haiguste, nagu hulgiskleroosi, põletikuliste soolehaiguste, 1. tüüpi diabeedi ja psoriaasi korral. Tulemused ei ole aga kõigi haiguste puhul ühesugused.
• Kas mesenhümaalsete tüvirakkude omadused erinevad sõltuvalt nende rakkude päritolust?
  Näiteks mesenhümaalseid ehk koeloomelisi tüvirakke saadakse luuüdist, nabaväädikoest, hambasäsist ja ka rasvkoest. Kuigi need on sarnast tüüpi rakud ja neid saab kõiki kasutada samade haiguste puhul, võivad nende omadused ja ravipotentsiaal erineda. Selleks et selgitada, millise päritoluga tüvirakud sobivad konkreetse haiguse korral kõige paremini, on vaja ulatuslikumaid võrdlusuuringuid.
• Kui kaua ravi mõju kestab ja millised on pikaajalised riskid? Uuritakse, et milline metoodika tagaks võimalikult pikaajalise tulemuse ning kuidas saavutada püsiv paranemine. Oluline on hinnata nii ravi kestvat mõju kui ka võimalikke pikaajalisi kõrvaltoimeid ja riske.
• Kas inimese enda rakud annavad alati parema tulemuse? Autoloogsete ehk patsiendi enda rakkude kasutamise oluline eelis on immunoloogiline sobivus – see tähendab, et organsim tunneb ära oma rakud ja võtab need omaks. Autoloogse ravi sobivus sõltub mitmest tegurist, sest ka inimese enda rakkude omadusi võivad mõjutada tema vanus ja terviseseisund.

Nendele küsimustele otsivad teadlased vastuseid kliiniliste uuringute, laborikatsete ja patsientide pikaajalise jälgimise abil.

Kokkuvõte

TEAME – LOODAME – UURIME

TEAME – seda, mida teadusuuringud on juba piisavalt kinnitanud. Näiteks vereloomeliste tüvirakkude siirdamine on väljakujunenud tavapärane ravimeetod,  registreeritud on 85 haigust, mille puhul kasutatakse neid rakke.

LOODAME – seda, mida teadus võimaldab põhjendatult uurida ja millel on selge ravipotentsiaal. Tüvirakkude ja nendega seotud rakuteraapia võimalusi uuritakse paljude haiguste puhul. Mitmes valdkonnas on saadud paljulubavaid tulemusi, kuid need vajavad sageli täiendavat kinnitamist enne, kui jõuavad igapäevasesse kasutusse.

UURIME – seda, millele veel kindlat vastust pole. Millised patsiendid saavad ravist kõige rohkem kasu? Millised rakud, annused ja manustamisviisid annavad parima tulemuse? Kui kaua toime kestab?  

Teaduse areng tähendab, et meil on üha paremad võimalused esitada täpsemaid küsimusi, kontrollida hüpoteese ja leida usaldusväärseid vastuseid.