TÜVIRAKUD: UUS AJASTU APLASTILISE ANEEMIA RAVIMISEL

Aneemia, mida tuntakse ka kehvveresuse nime all, on kõige levinum verehaigus maailmas – Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel on aneemiat mõnel eluetapil esinenud vähemalt veerandil inimestest. Haiguse korral on veres normist vähem punavereliblesid ning seetõttu ei suuda veri kopsudest kudedesse piisavalt hapnikku transportida. Haiguse sümptomiteks on näiteks väsimus, jõuetus, peapööritus, iiveldus ning kõhuvalu. 

Aneemial on mitmeid erinevaid tüüpe ning ravi sõltub konkreetsest tüübist. Kõige sagedamini esinevat rauavaegusaneemiat ravitakse enamasti suukaudsete rauapreparaatidega, kuid harvemini esineva aplastilise aneemia puhul on kõige tulemuslikumaks raviks tüvirakkude siirdamine.

Henrique, kes sa aplastilise aneemia korral abi tüvirakusiirdamisest

MIS ON APLASTILINE ANEEMIA?

Aplastiline aneemia on raskekujuline luuüdi puudulikkuse sündroom. Selle põhjuseks on vereloome tüviraku kahjustus, mistõttu luuüdi ei tooda piisavalt vereloome rakke – erütrotsüüte, leukotsüüte ja trombotsüüte. Enamasti on tegemist autoimmuunse protsessiga, kus haige enda immuunsüsteem reageerib oma tüvirakkude vastu – lümfotsüüdid ründavad luuüdi ning hävitavad selle rakud. 

Aplastilise aneemia sümptomid kujunevad tavaliselt välja nädalate või kuude jooksul ning paljudel juhtudel ei märka haiged kohe oma kehas muutusi. Haiguse sümptomiteks võivad olla näiteks: 

• sagedased viirusinfekstioonid, mis kestavad ebatavaliselt kaua;
• väsimus;
• kergesti tekkivad verejooksud ja verevalumid;
• õhupuuduse tunne;
• tavapärasest kahvatum jume;
• peapööritus;
• peavalu;
• palavik. 

Paljud nendest sümptomitest on samad muude, vähem tõsiste haiguste sümptomitega. Külmetus või gripp ei tähenda kindlasti, et tegemist on kohe aplastilise aneemiaga, kuid kui haigus ning väsimus kestavad juba mitu nädalat, tasub konsulteerida oma arstiga. 

APLASTILISE ANEEMIA RAVI

Aplastilise aneemia sümptomeid on võimalik leevendada ravimite ning vereülekandega, kuid ainus viis selle haiguse peatamiseks on immuunsüsteemi taastamine tüvirakkude siirdamisega. 

Tüvirakkude siirdamist kasutatakse sagedamini nooremate inimeste puhul, kellel on sobiv doonor – enamasti õde või vend. Kui doonor leidub, süstitakse terved tüvirakud patsiendi vereringesse, kus need rändavad luuüdisse ja asuvad tootma uusi vererakke. Protseduur nõuab pikka haiglas viibimist ning pärast siirdamist tuleb võtta ravimeid, mis aitavad vältida siirdatud tüvirakkude äratõukereaktsiooni. 

Tüvirakkude siirdamisega kaasnevad riskid. Esiteks ei pruugi keha siirdatud rakke omaks võtta ning see võib põhjustada eluohtlikke tüsistusi. Teiseks ei pruugi sobivaid doonorrakke siirdamiseks leiduda. Neid riske aitab maandada isiklike tüvirakkude säilitamine. 

HENRIGUE’ LUGU

Henriquel diagnoositi aplastiline aneemia 3-aastaselt. Õnneks olid poisi vanemad säilitanud tema tüvirakud.

Henrique ema põhjendas oma otsust järgmiselt: “Nelisteist aastat tagasi, kui olin oma esimese poja, Guilhermega, lapseootel, kuulsin tüvirakkude külmsäilitamise võimalusest Portugali tüvirakupangas Crioestaminal. Meie jaoks oli see huvipakkuv seetõttu, et iial ju ei tea, mida tulevik toob. Ning arvestades kui kiiresti teadus ja meditsiin arenevad, tundus vägagi mõistlik seda kaaluda. 

Võtsime seda kui omalaadset tervisekindlustust ja säilitasime oma esiklapse nabaväädi tüvirakud. Kui 9 aastat hiljem sündis Henrique, otsustasime ka tema tüvirakud säilitada – nii laste võrdsuse huvides kui ka seetõttu, et uskusime ja usume jätkuvalt tüvirakkude ühe kasvavasse tähtsusesse erinevates meditsiinivaldkondades. 

Mõlemad rasedused kulgesid ilusti ning mõlemad poisid sündisid täiesti tervena. Mitte miski ei ennustanud Henrique’i haigust. Ent ometi saime selle šokeeriva teate, kui laps oli kolmeseks saanud.” 

Henrique’i juhtum oli esimene kord, mil Portugalis kasutati raviks patsiendi enda nabaväädi tüvirakke. Crioestaminal rakupank väljastas lapse raviks tüvirakud ning siirdamine toimus 5. Aprillil 2019 Lissaboni Onkoloogiakliinikus. 

Pärast siirdamist hakkasid Henrique’i valgete vereliblede arv ning muud verenäitajad kiiresti taastuma. Poiss paranes aplastilisest aneemiast ning ta pääses haiglast koju üks kuu pärast siirdamist. Henrique’i ema ütles: “Õnneks olime teinud tüvirakkude säilitamise osas õige otsuse”

Hematopoeetiliste tüvirakkude siirdamist (HSCT) verehaiguste ravis tuntakse juba üle 60 aasta. Isegi raske aplastilise aneemia korral pakub see võimalust tervenemiseks peaagu 90%-l juhtudest. Tervenemine võib küll sõltuda vanusest, haiguse kestusest, vereülekannetest, infektsioonidest, kuid faktiks jääb see, et tüvirakuravi on ainus meetod, mis tõeliselt võib aidata.