LEUKEEMIA TÕHUS RAVIVÕIMALUS – TÜVIRAKUTERAAPIA 

Leukeemia on üldine nimetus vereloome elundite pahaloomulistele kasvajatele, mis arenevad peamiselt luuüdis. Sõna ’leukeemia’ tuleneb kreeka keelest ning tähendab otsetõlkes ’valge veri’, mistõttu kasutatakse rahvasuus ka mõistet ’valgeveresus’ ning lisaks ka terminit ’verevähk’. 

Leukeemiat põhjustavad mitmed geneetilised ja ümbritseva keskkonna faktorid. Selle haiguse puhul toodab luuüdi ebanormaalseid valgevereliblesid ehk leukeemilisi rakke. Need kogunevad luuüdis ja liiguvad verre, tõrjudes välja terved rakud. Leukeemiliste rakkude pidurdamatu vohamine häirib lisaks ka punaste vereliblede ja trombotsüütide tootmist luuüdis.

Kokkuvõttes veri ei suuda teha oma tööd: valged verelibled ei aita võidelda infektsioonidega, punased verelibled ei suuda toimetada hapnikku kudedesse ja trombotsüüdid ei suuda peatada verejookse. See kõik kokku põhjustab aneemiat, infektsioone ja verejooksu.

LEUKEEMIA VORMID

Leukeemia eri vormid tulenevad sellest, et on olemas kahte tüüpi valgevereliblesid: müeloidse rea rakud ja lümfoidse rea rakud.

Müeloidse rea rakkudest arenevad müeoloblastid ja neist omakorda valgeverelibede eri vormid: neutrofiilid, eosinofiilid, nuumrakud, basofiilid ja monotsüüdid. Neil on kõigil oma ülesanded. Üldisemalt võib öelda, et nad ründavad või tapavad kehasse sissetungijat: bakterit, parasiiti, vähirakku või muud ohustajat. Müeloidse rea rakud on ka punalibled ja trombotsüüdid.

Lümfotsüüdid arenevad lümfoblastist. Lümfotsüüte jagatkse T ja B-rakkudeks ning kolmas alaliik on naturaalsed tapjarakud. Lümfoblastide ülesandeks on toota antikehi, et võidelda bakterite, viiruste ja muude potentsiaalselt kahjulike sissetungijate vastu.

Olenevalt millised valgeverelibled kahjustuvad, jagatakse leukeemiat kas müeloidne või lümfoidne leukeemia. Eristatakse põhiliselt nelja erinevat leukeemia/verevähi vormi, millel omakorda on veel ka alatüüpe.

1. Äge lümfoidne leukeemia
2. Krooniline lümfoidne leukeemia
3. Äge müeloidne leukeemia
4. Krooniline müeloidne leukeemia.

Ägedate leukeemiate korral paljunevad geneetiliselt muteerunud rakud väga kiiresti, mistõttu on haiguse varajane avastamine eriti oluline. Vastasel korral võib patsient ilma ravita surra isegi juba paari kuu jooksul pärast haigestumist.

Krooniliste verevähivormide puhul küpsevad ja paljunevad leukeemilised rakud aga aeglasemalt ning seetõttu areneb ka haigus aeglasemalt.

LEUKEEMIAVORMIDE AVALDUMINE JA SÜMPTOMID

Äge lümfoidne leukeemia on suhteliselt harva esinev verevähi vorm ning see avaldub enamasti lastel (pigem esimese 10 eluaasta jooksul). See on üks sagedasemaid lapseeas esinevaid halvaloomulisi kasvajaid. Samas haigestuvad ka täiskasvanud. Haigussümptomid ei pruugi olla spetsiifilised ega selgelt äratuntavad. Sagedasteks sümptomiteks on vähemagi füüsilise pingutuse korral tekkiv kiire väsimus ja hingeldus, äkiline kehatemperatuuri tõus, ka pärast hambapesu tekkiv pikemaajaline igemete veritsus. Samuti võib esineda lümfisõlmede suurenemist ning liigese- ja luuvalu.

Krooniline lümfoidne leukeemia on verevähi tüüpidest kõige sagedamini esinev vorm. Haigus avaldub pigem eakamatel patsientidel, keskmine vanus haigestunutel on üle 60 aasta, sagedamini haigestuvad mehed kui naised. Haiguse alguses ei pruugi mõnda aega mingeid sümptomeid avalduda, seetõttu avastatakse kroonilist lümfoidset verevähki sageli juhuslikult mõnel muul põhjusel võetud vereanalüüsi kaudu. Sümptomiteks on kerge palavik, kaalukaotus, üldine väsimus, öine higistamine. Hilisemas faasis täheldatakse näiteks ka lümfisõlmede, maksa ja põrna suurenemist, tugevaid ninaverejookse, igemete veritsust ja sagedasi infektsioone.

Äge müeloidne leukeemia on suhteliselt harvaesinev, kuid kiiresti arenev leukeemiavorm ning seda esineb enam täiskasvanutel pärast 50. eluaastat (vanuse kasvades tõenäosus suureneb) ja mõnevõrra sagedamini meestel. Haigussümptomiteks on kiiresti tekkiv väsimus ja jõuetus, korduvad nakkused, palavik, veritsused. Kaasneda võivad ka õhupuudus ja südamepekslemine. Nahale võib tekkida punatäpiline lööve.

Krooniline müeloidne leukeemia on samuti pigem harvaesinev haigus ning avaldub sagedaimini 30–60 aasta vanustel inimestel. Lapseeas haigestutakse väga harva. Esialgses haiguse faasis võivad patsiendi sümptomid ja vaevused olla mittespetsiifilised. Peamisteks tunnusteks on põrna suurenemine, mis tekitab ebamugavustunnet ning valu ja raskustunnet vasakul pool ülakõhus; pidev kurnatustunne, väsimus ja nõrkus; kahvatus; õhupuudustunne; verevalumid nahal; nina verejooksud ja igemete veritsus; luuvalu; kehakaalu langus; nägemis- ja tasakaaluhäired.

LEUKEEMIA RAVIVÕIMALUSED

Kaasaegses meditsiinis on ka pahaloomulised verehaigused õigeaegsel sekkumisel sageli ravitavad või on neid võimalik raviga kontrolli all hoida.

Ägedate leukeemiavormide ravi tuleb alustada pärast diagnoosimist nii varakult kui võimalik. Kasutusel on väga erinevad raviskeemid sõltuvalt leukeemiavormist. Ravi võib kesta aastaid. Raviskeemi määramisel arvestatakse patsiendi tervise üldist seisukorda ning vanust. Enamasti kasutatakse nooremate ja parema tervisega patsientide ravis agressiivsemat raviprotokolli, vanemate patsientide puhul, kellel esineb sageli ka kaasuvaid haiguseid, aga vähemaktiivseid ravimeetodeid.  

Kroonilise lümfoidleukeemia korral ei vaja ca 1/3 patsiente üldse ravi ning neil puuduvad ka olulised haiguse sümptomid. Pidev arstlik jälgimine on aga vajalik, et avastada, kui haigus peaks progresseeruma. Kas ja kuidas raviga alustada, sõltub patsiendi haiguse staadiumist ning sümptomitest. Ravi kestab enamikel haigetel kogu elu.

Leukeemiate ravimisel  kasutatakse järgmisi ravimeetodeid:

• tsütostaatiline ehk keemiaravi – see on kõige levinum ravivorm ning seda tehakse kasvajarakkude hävitamiseks; 
• immuunravi ehk bioloogiline ravi – see stimuleerib organismi hävitama konkreetselt just kasvajarakke;
• immuunkeemiaravi –kombinatsioon bioloogilisest ja keemiaravist;
• sihtmärk-ravimid – see on uuem ravimeetod, mil ravim ründab vaid kasvajarakku, häirib selle kasvu, jagunemist ja levimist. Samal ajal ei kahjusta need ravimid terveid rakke;
• tüvirakkude siirdamine – verre viiakse uued vereloome tüvirakud, mis jõuavad luuüdisse ning hakkavad paljunema ja tootma uusi normaalseid vererakke. Eestis on tüvirakuravi kasutatud alates 1997. aastast Tartu hematoloogiakliinikus.

TÜVIRAKKUDE KASUTAMINE LEUKEEMIATE RAVIS

Esmakordselt kasutas tüvirakke raviks prantsuse onkoloog Georges Mathé 1958. aastal. Ta ravis oma nelja kolleegi, kes olid kogemata saanud kiirituse üledoosi. Mathé siirdas neile luuüdi. 1963. aastal ravis ta sarnaselt leukeemiahaiget. Sellest tuli “šokk meditsiinimaailmas”, kui ta tõestas, et luuüdi tüvirakud mitte ainult ei ravinud kiirituskahjustusi, vaid hävitasid ka kasvaja.  

Tüvirakkude uurimise teerajajateks peetakse Kanada rakubioloogi, Ernest Armstrong McCulloch’it ning biofüüsikut James Till’i Toronto ülikoolist. Nende teadustööd tõestasid tüvirakkude reaalse olemasolu ja panid aluse arvukatele uuringutele selles vallas.

Tüvirakkude võime genereerida uusi rakke on üks tüvirakkude olulisemaid omadusi. Lisaks on tüvirakud võimelised diferentseeruma ning kasvatama uusi vererakke: puna- ja valgeliblesid, lümfotsüüte ja trombotsüüte.

Vereloome tüvirakke saab luuüdist, verest ja nabaväädiverest.

Kaasajal kuulub ravi vereloome tüvirakkudega ligi 100 haiguse standardravisse. Sinna kuuluvad aneemiad, leukeemiad, lümfoomid, ainevahetuse ja immuunsüsteemi haigused, ka teatud kasvajad – blastoomid.

Vereloomeliste tüvirakkude siirdamist tehakse nii krooniliste kui ka ägedate leukeemiate korral. Enne siirdamist tehakse keemiaravi, et hävitada kasvajarakud. Seejärel toimub tüvirakkude ülekanne – nende abil taastatakse  normaalne vereloome ja luuüdi hakkab tootma terveid vererakke.

KUST SAAB VAJALIKKE TÜVIRAKKE?

Tüvirakke saab koguda nii haigelt endalt kui ka tüvirakudoonoritelt, vastavalt sellele liigitatakse siirdamised kas autoloogseks või allogeenseks.

• Allogeense siirdamise korral kasutatakse sobivalt doonorilt kogutud tüvirakke. Eestis saab vereloomelisi tüvirakke vabatahtlike annetuste kaudu ning on loodud ka võimalus neid saada Soome verekeskuse doonorite registrist. Tänu doonoritele on leidnud abi nii lapsed kui ka täiskasvanud patsiendid. Doonorrakkude kasutamisel on vajalik, et retsipiendi (patsiendi) ja doonori rakkude vahel oleks täpne kokkulangevus, mistõttu võib juhtuda, et iga patsiendi jaoks sobivaid rakke kahjuks ei leidu.
• Autoloogse siirdamise puhul kasutatakse raviks patsiendi isiklikke tüvirakke. Autoloogne meetod on ravi mõttes väga hea, sest ainult inimese enda tüvirakud sobivad talle absoluutselt ning äratõukereaktsiooni võimalus on praktiliselt olematu. Autoloogne ravi sobib mitmete verehaiguste raviks, kuid mitte kõikide näidustuste korral.   

Mitmetes uuringutes on tõestust leidnud, et müelogeense leukeemia ravi on tulemuslikum kui keemiaravile lisada isiklike ehk autoloogsete tüvirakkude siirdamine. Nendes uuringutes leidis tõestust, et patsientidel oli vähem retsidiive ning parem elulemus.

Ravi autoloogsete rakkudega on organismile kõige loomulikum, seetõttu on isiklike tüvirakkude säilitamine muutunud populaarseks üle kogu maailma.

Kõige väärtuslikumaks tüvirakkude allikaks on sündiva lapse nabaväät, mistõttu kindlustavad paljud lapsevanemad oma lapse tuleviku just nabaväädi tüvirakkude kogumise ja säilitamisega. See võib osutuda lapse jaoks elupäästvaks otsuseks. Oma isiklike tüvirakkude säilitamisel on oluline ka see, et need saab vajaduse tekkimisel kätte kiiresti ja ilma järjekorrata. 

Kasutatud allikad:

• Eesti Leukeemia- ja lümfoomihaigete liidu koduleht: Leukeemia.ee
• „Krooniline müeloidleukeemia (KML)“, väljaandja Eesti leukeemia- ja lümfoomihaigete liit, 2020 a.
• https://www.kliinikum.ee/patsiendiinfo-andmebaas/vereloome-tuvirakkude-siirdamine/
• https://arstideliit.ee/wp-content/uploads/2017/02/siirdamine_lastel_1.pdf
• https://www.kliinikum.ee/tyvirakukeskus/vereloome-tuvirakkude-siirdamine/siirdamine/
• https://kasvaja.net