KAS DIABEETI ON VÕIMALIK RAVIDA?
Diabeet ehk suhkruhaigus ehk suhkurtõbi on krooniline ainevahetushaigus. Diabeedi korral on insuliini tootmine kõhunäärmes ehk pankreases häirunud või puudub täielikult. Diabeet vajab eluaegset igapäevast ravi, mille eesmärgiks on hoida haigus kontrolli all.
Eesti Diabeediliidu andmete järgi on Eestis suhkruhaigus diagnoositud umbes 70 000 inimesel. Ca 7000 põeb 1. tüüpi diabeeti ning ligikaudu 60 000 põeb 2. tüüpi diabeeti. On alust arvata, et enese teadmata põeb 2. tüüpi diabeeti umbes veel sama suurusjärk inimesi. Rahvusvahelise Diabeedi Föderatsiooni (IDF) andmetel elab maailmas ligi 600 miljonit diabeedihaiget ning see arv on suurenemas.
MIS ON DIABEET?
Diabeedile on iseloomulik vere suhkrusisalduse pikaajaline normist kõrgemal püsimine ning lisaks häired eelkõige süsivesikute, kuid ka valkude ning rasvade ainevahetuses.
Diabeet on tingitud kas pankrease rakkude poolt eluks ülivajaliku hormooni – insuliini – puudusest või sellest, et keharakud ei suuda normaalselt insuliini kasutada. Insuliin on hormoon, mida toodavad kõhunäärmes asuvad beetarakud. Insuliin kontrollib kehas veresuhkru taset: insuliini ülesandeks on aidata veresuhkrul ehk glükoosil siseneda keha rakkudesse, kus glükoos muudetakse omakorda energiaks.
Pankrease normaalse funktsioneerimise korral, kus insuliini eritub piisavalt, transporditakse toidu seedimisel tekkinud glükoos verest rakkudesse ning nii püsivad inimese veresuhkru näitajad normis ja stabiilsed. Kui aga kõhunääre insuliini piisavalt ei tooda või on selle tootmine häirunud, siis ei toimu ka glükoosi transporti rakkudesse, mille tulemuseks on liiga kõrge veresuhkru tase organismis.
Pikaajaline normist kõrgem veresuhkru tase on inimese organismile ohtlik: kogu organismis kahjustuvad veresooned ning närvikiud, tekitades tüsistusi neerudes, silmades ja südames.
MILLISED ON DIABEEDI VORMID?
Peamiselt eristatakse diabeedi tekkepõhjuse järgi nelja erinevat tüüpi:
- 1. tüüpi diabeet;
- 2. tüüpi diabeet;
- rasedusaegne ehk gestatsioonidiabeet;
- muudest spetsiifilistest põhjustest tulenevad suhkruhaiguse tüübid.
Levinuimad neist on 1. ja 2. tüüpi diabeet. Umbes 8% diabeetikutest põevad 1. tüüpi, u. 90% 2. tüüpi ning 2% ülejäänud diabeedi vorme.
1. tüüpi diabeet
I tüüpi diabeet tekib pigem lapseeas ja noorematel inimestel. Selle tüübi puhul on kõhunäärmes insuliini tootvad beetarakud peaaegu hävinud ja insuliini tootmist praktiliselt ei toimu. Seetõttu ei toimu glükoosi lõhustamist ja veres tõuseb veresuhkru tase. Puuduvat insuliini tuleb iga päev organismi süstida – see asendab kõhunäärme poolt tootmata insuliini. Süstitav insuliinravi on 1. tüüpi diabeedi korral eluaegne.
Haruldastel juhtudel on võimalik 1. tüüpi diabeedi ravis tänapäeval teha ka pankrease siirdamist, kuid kui haigus suudetakse insuliinraviga kontrolli all hoida, siis seda keerulist ning potentsiaalselt tüsistusi tekitavat protseduuri ei teostata. Eestis teostati esimene pankrease siirdamine aastal 2015. TÜ Kliinikumis.
1. tüüpi diabeedi teket soodustab ligikaudu pooltel juhtudel pärilik eelsoodumus ja geneetilised faktorid ning haiguse vallandumine võib olla seotud mingite väliste faktoritega, näiteks läbipõetud haigused, erinevad viirused või toitumine, kuid kõiki diabeeti tekitavaid põhjuseid ei ole siiski teada. Haigus algab üldjuhul järsku.
Õigeaegne diagnoosimine on ülioluline, kuna võivad tekkida teadvushäired, isutus, iiveldus, oksendamine, üldine nõrkus.
2. tüüpi diabeet
See diabeedi tüüp tekib sagedamini üle 40 aasta vanustel, kuid haigestumus on hakanud suurenema ka noorematel. Selle diabeedi vormi puhul kas kõhunääre ei tooda piisavalt insuliini või keha ei suuda olemasolevat insuliini kasutada. Selle tulemusena ei ole organism võimeline ise veresuhkru taset reguleerima.
2. tüüpi suhkruhaiguse ravis on olulisel kohal elustiili muutus: ülekaalu vähendamiseks ning veresuhkru normi piires hoidmiseks tuleb hoida toitumine kontrolli all. Kasuks tuleb ka füüsiline aktiivsus. Üldiselt alustatakse ravi veresuhkrut langetavate tablettidega, kuid kasutatakse ka insuliini süstimist või mõlema kombinatsiooni.
Selle suhkruhaiguse vormi tekkel on soodustavateks teguriteks pärilikkus, ülekaal, valed toitumisharjumused, liigne alkoholitarbimine, suitsetamine, kõrge vererõhk.
2. tüüpi diabeet kujuneb välja aastate jooksul ning alguses ei pruugi olulisi haiguse tunnuseid märgatagi. Veresuhkur tõuseb aegamööda ning organism suudab sellega algselt kohaneda ja enesetunne võib halveneda aegamööda. Õigeaegne diagnoosimine on aga oluline, sest diagnoosimata jätmisel mõjub see kogu organismile kahjulikult, tuues kaasa näiteks neerukahjustuse, nägemise kaotuse või ka insuldi.
Diabeedi sümptomiteks (nii 1. kui ka 2. tüübi puhul) on valdavalt:
- janu ja suukuivus
- väsimus ja jõuetus
- sagenenud urineerimine
- näljatunne
- kehakaalu langus (eelkõige 1. tüübi puhul)
- nägemishäired
- aeglaselt paranevad haavad
Ükskõik millise diabeedi puhul on väga oluline ravi korrektselt järgida. Veresuhkru kontrolli all hoidmisega saab tagada normaalse elukvaliteedi ning diabeedi tüsistuste ning diabeediga kaasnevate haiguste oht väheneb märgatavalt.
DIABEEDI TÜSISTUSED
Kui veresuhkur on pikka aega normist kõrgemal, võivad organismis hakata tekkima diabeedi tüsistused. Levinuimad tüsistused on:
- diabeetiline retinopaatia – silmapõhjas asuva võrkkesta veresoonte kahjustus, mis viib püsiva nägemiskahjustuseni või kaob nägemine täielikult;
- Südame veresoonkonna haigused (näiteks insult, infarkt);
- Parodontiit – krooniline hambaid ümbritsevate kudede põletik, mis võib viia hammaste väljakukkumiseni;
- Diabeetiline nefropaatia ehk neerude kahjustus;
- Diabeetiline neuropaatia ehk närvide kahjustus, mis põhjustab näiteks käte ja jalgade tundlikkuse häireid, lihaste nõrkust, seksuaalfuntsiooni häireid, urineerimisprobleeme;
- Diabeetiline jalg, mis tähendab, et jalgade närvid ja veresooned on kahjustunud sel moel, et tõuseb infektsioonide, haavandite ning amputatsiooni risk.
KAS TÜVIRAKKUDEST VÕIB SAADA UUS VÕIMALUS DIABEEDI RAVIKS?
Läbi aegade on suhkruhaiguse ravimisel kõige olulisemaks, enamasti ainuvõimalikuks ravimiks olnud insuliin, mille avastamisest on tänaseks päevaks möödas juba üle saja aasta (avastati aastal 1921). Tänu insuliini kasutamisele diabeedi ravis ei tähenda suhkruhaiguse diagnoos juba ammu surmaotsust.
Nagu paljude teiste haiguste puhulgi, otsib kaasaja teadus ka diabeedi ravis aina uusi ravimeid või ravimeetodeid. 1. tüüpi diabeedi puhul on läbi viidud kõhunäärme siirdamist, kuid uusi uurimisvaldkondi on veelgi. Üheks paljutõotavaks võimalikuks diabeedi ravimeetodiks on tüvirakud.
Tüvirakuravi lähtub tüvirakkude erakordsest omadusest muunduda erinevateks spetsiifilise ülesandega rakkudeks, tänu millele on tüvirakuravi käigus organismi viidud tüvirakud võimelised tervendama kudesid ning parandama kahjustatud rakke. Diabeedi korral suudab tüvirakuteraapia genereerida organismis uusi insuliini tootvaid rakke, mille tulemusena väheneb või kaob vajadus insuliini süstida.
Tüvirakuteraapia kliinilisi uuringuid suhkruhaiguse ravimisel on tänaseks juba palju edukalt teostatud. Igapäevapraktikas või standardravis seda siiski veel kasutusel ei ole, kuid teaduse ja meditsiini areng on kiire, seega võivad muutused olla lähedal.
2014. aastal läbi viidud Carlssoni uuring kinnitas, et koeloomeliste ehk mesenhümaalsete tüvirakkudega on võimalik suhkruhaigust ravida. Uuringus osalesid 1. tüüpi diabeeti põdevad patsiendid. Tüvirakuteraapia tulemusel hakkas patsientide kõhunääre insuliini tootma ning veresuhkru tase langes.
Sarnaste tulemusteni jõudis ka F. Addio koos oma meeskonnaga. Selles kliinilises uuringus kasutati vereloomelisi tüvirakke. Poole aasta jooksul saavutas 59% patsientidest insuliinisõltumatuse, veresuhkru langust täheldati aga kõigil uuringus osalenutest, mis on tõestuseks, et tänu tüvirakuravile hakkas pankreas insuliini eritama.
Tüvirakuteraapia kliinilisi uuringuid diabeedi raviks tehakse üle maailma tänapäeval väga palju, näiteks 2022. aastal registreeriti lausa 259 kliinilist uuringut ning positiivsete tulemuste hulk aina kasvab.
Diabeedi puhul kasutatakse tüvirakuteraapia kliinilistes uuringutes peamiselt koeloomelisi tüvirakke. Koeloomeliste tüvirakkude kõige paremateks allikateks on nabaväädikude, luuüdi, rasvkude ning hambasäsi. Arvestades tüvirakuteraapia tohutut tuleviku potentsiaali ning diabeeti haigestumise tõusu maailmas, tasub näiteks lapsevanematel (eriti neil, kelle lastel on pärilik eelsoodumus diabeeti haigestumiseks) varakult mõelda ka oma lapse tüvirakkude säilitamisele igaks ettenägematuks juhtumiks.
KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED
Rasedusaegne e. gestatsioonidiabeet on raseduse ajal tekkinud suhkruhaiguse tüüp. Raseduse ajal toodab platsenta hormoone, mis põhjustab insuliini eritumise häireid ning seetõttu tõuseb ka veresuhkru tase.
Gestatsioonidiabeedi esinemissagedus kasvab kogu maailmas ning on seoses 2. tüüpi diabeedi esinemissageduse suurenemisega.
Rasedusaegse diabeedi peamisse riskirühma kuuluvad ülekaalulised naised, samuti aga näiteks on riskiteguriteks diabeedi esinemine lähisuguvõsas.
Diabeedi peamised sümptomid on:
- sage urineerimine;
- suukuivus ja pidev janu
- väsimus ja jõuetus
- näljatunne
- seletamatu kehakaalu langus
- nägemise häired
- aeglaselt paranevad haavad