MIS ON TÜVIRAKUD?

Tüvirakud on organismi alusmaterjal – need on algrakud, millel on erakordne võime jaguneda ja areneda erineva funktsiooniga rakkudeks. Tüvirakkude jagunemisel kas siis kehas või laboris, moodustuvad kas uued tüvirakud või spetsiifilise funktsiooniga rakud, nagu näiteks vererakud, ajurakud, südamelihase rakud või luurakud.

Ainult tüvirakkudel on unikaalne võime leida organismis kahjustatud koed ning tänu oma taastootmise- ja diferentseerumisvõimele asendada haiged või puuduvad rakud. See teeb võimalikuks nende kasutamise ravis.

Päritolu järgi jagatakse tüvirakke, mida saab ravimiseks kasutada, üldiselt kaheks: embrüonaalsed ja somaatilised.

Embrüonaalsed tüvirakud pärinevad 3–5 päevastest loodetest. Embrüonaalsed tüvirakud on pluriotentsed – need on kõige kõrgema diferentseerumisvõimega rakud, mis võivad muutuda mis tahes tüüpi rakkudeks kehas. Hoolimata nende võimekusest on nende kasutamine aga piiratud eetilistel põhjustel.

Somaatilisi ehk täiskasvanud tüvirakke leidub pea kõikide organismide erinevates täiskasvanud kudedes. Need tüvirakud on multipotentsed – võimelised muunduma kõikideks rakutüüpideks ühel kindlal rakuliinil. Neil on väga oluline roll kudede parandamise ja kaitsmise protsessis.

SOMAATILISED TÜVIRAKUD – KUST NEID SAAB?

Somaatilisi tüvirakke saab luuüdist, verest, rasvkoest, hambasäsist, nabaväädist.

• Nabaväädiverest ja -koest võetakse tüvirakud sünnituse ajal. Protseduur on kiire, lihtne ja valutu ega põhjusta mingeid ebameeldivusi ei emale ega lapsele.
• Hambasäsist võetakse tüvirakud lapsel piimahamba väljakukkumisel, täiskasvanul näiteks tarkusehamba eemaldamisel.
• Luuüdist tüvirakkude võtmiseks on vaja teha operatsioon üldnarkoosis. Tavaliselt võetakse rakud puusa– või vaagnaluust.
• Rasvkoest saab tüvirakke rasvaimu abil.
• Tüvirakkude kogumisel verest tehakse patsiendile mitu süsti, et tüvirakud vabaneksid luuüdist verre. Tüvirakkude eraldamiseks juhitakse veri läbi spetsiaalse seadme ning viiakse seejärel patsiendi organismi tagasi.

Kõige paremad tüvirakkude allikad on nabaväät ja hambasäsi. Sealt saab rohkelt noori ja elujõulisi tüvirakke ning nende kogumine on lihtne.

Eristatakse kahte tüüpi somaatilisi tüvirakke:

• hematopoeetilised (HSC) ehk vereloomelised tüvirakud – neil on suurem potentsiaal areneda erinevateks vererakkudeks: valgelibledeks, punalibledeks, trombotsüütideks. Vereloomelisi tüvirakke saab luuüdist, verest ja nabaväädiverest. Neid kasutatakse edukalt vere ja immuunhaiguste ravis. Esimene õnnestunud ravi teostati 1958. aastal. 
• mesenhümaalsed (MSC) ehk koeloomelised tüvirakud – neil on potentsiaal areneda väga erinevate kudede: kõhre-, luu-, närvi- ja muude kudede rakkudeks ning seeläbi asendada ja taastada kahjustunud kudesid erinevates organites. Neid saab nabaväädikoest, luuüdist, rasvkoest ja hambasäsist.

  Koeloomelised tüvirakud on tänu oma erakordsele potentsiaalile ja omadustele nii teaduses kui ka praktilises meditsiinis kõrgendatud huviorbiidis. Käimas on üle 1000 teadusliku uuringu enam kui 300 erineva haigusega, mis loob eeldused sellele, et aastate pärast on lisaks vereloomelistele rakkudele ka koeloomeliste tüvirakkude kasutamine igapäevane ravimeetod. Järjepidevalt lisandub patsiente, kes on nende rakkude abil paranenud või tervenenud.

MIKS TASUB LAPSE TÜVIRAKKE SÄILITADA?

Lapse tüvirakkude säilitamine tuleviku tarbeks on investeering lapse tervisesse ja seda võib nimetada ka tema bioloogiliseks elukindlustuseks. Põhjusi selle investeeringu tegemiseks on mitmeid:

• Säilitatud tüvirakke saab kasutada väga paljude erinevate haiguste raviks. Järjepideva teadustöö tulemusena kasvab ravitavate haiguste nimekiri pidevalt.
• Isiklikud tüvirakud on lapsele absoluutse sobivusega ja lisaks sobivad suure tõenäosusega vanemate raviks.
• Ravivajaduse tekkides saab isiklikud tüvirakud kätte kiiresti ning lisakuludeta. Doonorrakkude leidmine võib võtta aega nädalaid või isegi kuid ning ka rahaline kulu võib olla väga suur.
• Doonormunaraku või doonorseemnerakkude abil saadud lapse puhul pole sageli teada, kes on lapse bioloogilised vanemad. Sellisel juhul on eriti oluline, et lapsel oleksid säilitatud tema enda tüvirakud – see tagab, et tal on 100%-lise sobivusega tüvirakud vajadusel olemas.
• Kui lapsel peaks tekkima mõni haigus ja tüvirakud on säilitatud, siis on see paljudel juhtudel eelduseks, et osaleda kliinilises uuringus.
• Tüvirakke saab kasutada täiskasvanuna üldiseks nö „noorendavaks“ raviks – st uuendada rakke kehas, suurendada kõõluste ja lihaste tugevust, parandada immuunsust ja vähendada põletikke kehas.

MIS HAIGUSI SAAB TÜVIRAKKUDEGA RAVIDA?

Rakupangas hoiustatud tüvirakke on vajaduse tekkel võimalik kasutada erinevate haiguste raviks. Tänasel päeval kasutatakse vereloomelisi tüvirakke standardravina ligi 100 erineva haiguse korral. Sinna nimekirja kuuluvad erinevad verevähid (leukeemiad, lümfoomid), aneemiad, immuunpuudulikkus, teatud kasvajad – blastoomid ja mitmed pärilikud häired.

Lisaks kinnitatud diagnoosidele, mille puhul tüvirakuravi juba igapäevaselt kasutatakse, on käimas tuhandeid kliinilisi uuringud enam kui 300 haiguse ning seisundi osas. Kuna uuringute tulemused on olnud väga paljutõotavad, siis teadusuuringutega pidevalt jätkatakse.

Tüvirakkudele saab loota ka selliste haiguste ravis, mis on seni olnud praktiliselt ravimatud nagu näiteks diabeet, insult, Alzheimeri tõbi ja lisaks ka  põletushaavad ning traumad – isegi seljaaju trauma, mida on samuti võimalik ravida tüvirakkude abil.

Tüvirakuravis on võimalik kasutada kas isiklikke või doonori tüvirakke. Kui doonorrakkude puhul ei ole sobivus garanteeritud, siis isiklike tüvirakkude puhul on sobivus absoluutne!