Hoolimata meditsiini kiirest arengust, mis on võimaldanud erinevate esmaste südamehaiguste (näiteks südame isheemiatõbi, klapihaigused, kõrge vererõhk) parema ravi ning parandanud nende prognoosi, puudub tõhus ravi, mis aitaks vältida südamepuudulikkuse progresseerumist. Patsientide pikaajaline prognoos on halb: 50% raske südamepuudulikkusega patsientidest sureb ühe aasta jooksul. 

Probleemi lahendamiseks on teadlased juba aastakümneid uurinud regeneratiivseid ravimeetodeid, mis võiksid taastada kahjustatud müokardi ja koos sellega ka südamefunktsiooni.

SÜDAMEPUUDULIKKUS TEKIB MUUDE SÜDANT KAHJUSTAVATE HAIGUSTE TULEMUSEL

Südame ülesanne on pumbata iga südamelihase kokkutõmbega vereringesse piisavalt arteriaalset verd, et viia vajalik kogus hapnikku kõikidesse elunditesse. Südamepuudulikkust iseloomustab südame suutmatus pumbata vereringesse verekogust, mis rahuldaks organismi vajadusi. 

Südamepuudulikkus pole eraldiseisev haigus, vaid muude südant kahjustavate haiguste tüsistus. Enamasti on tegemist süveneva protsessiga ning selle avaldumise kiiruse põhjal eristatakse ägedat ning kroonilist südamepuudulikkust. Peamised südamepuudulikkust põhjustavad haigused on südame isheemiatõbi, kõrgvererõhutõbi, südameklappide haigused, rütmihäired, südamelihase põletik ja kaasasündinud südamerikked. Lisaks võivad põhjuseks olla ka muud haigused, nagu näiteks suhkruhaigus, aneemia, kilpnäärme ala- ja ületalitlus ning sidekoe haigused. 

Südame isheemiatõbi on tingitud südamelihast verega varustavate arterite ahenemisest ateroskleroosi ehk lupjumise tagajärjel. Haiguse tõttu on südamelihase varustamine hapniku ja toitainetega häiritud ning selle töövõime langeb. Kõige sagedasemaks kaebuseks isheemiatõve puhul on stenokardia. Haiguse äge väljendus, südamelihase infarkt, tekib aga südant toitvate pärgarterite ühe haru tugeva ahenemise või umbumise tagajärjel ning toob kaasa vereringluse järsu vähenemise või lakkamise kahjustatud piirkonnas. 

Kõrgvererõhutõve tunnuseks on püsivalt kõrgenenud vererõhk. See on suurim südameveresoonkonna haiguste riskifaktor, kuna see tähendab lisakoormust südamele, kahjustab veresooni ja kiirendab nende lubjastumist. 

Südameklappide haigused. Läbi südameklappide voolab veri südame kodadest vatsakestesse või vatsakestest veresoontesse. Klapiriketeks on klapiava kitsenemine ehk stenoos ja tagasivool läbi klapi ehk regurgitatsioon. Igasuguse klapirikke tõttu on vere liikumine südames häiritud, see koormab südant ning selle pumpamisvõime langeb. 

Rütmihäirete puhul on tegemist kõrvalekaldega südame sinuatriaalsõlmele alluvast rütmist ehk siinusrütmist. Raskeim südame rütmihäire on vatsakeste virvendus (ventrikulaarne fibrillatsioon), mis võib lõppeda äkksurmaga, kui abi ei saabu piisavalt kiiresti. Vatsakeste virvendusega sarnanev rütmihäire on vatsakeste tahhükardia. Rütmihäired esinevad enamasti muude südamehaiguste, näiteks kõrgvererõhutõve, isheemiatõve või südameklapi haiguste foonil. 

Südamelihase põletik ehk müokardiit on viiruse, teatud ravimite või organismi põletikuliste protsesside poolt põhjustatud südamelihase rakkude kahjustus. See vähendab südame võimet pumbata verd ning võib tekitada südame rütmihäireid. Raske müokardiidi puhul ei saa elundid piisavalt verd ning selle tagajärjel võivad südames tekkida nii insulti kui ka südameinfarkti põhjustavad trombid. 

SÜDAMEPUUDULIKKUSE STANDARDRAVI

Tänasel päeval kasutatakse südamepuudulikkusega haigete raviks  peamiselt kolme ravimigruppi kuuluvaid ravimeid: AKE-inhibiitoreid (näiteks enalapriil), beeta-blokaatoried (näiteks metoprolool) ja mineralokortikoidretseptori antagoniste (näiteks spironolaktoon). Lisaks on kasutusel diureetikumid (näiteks furosemiid) ja südame löögijõu tugevdajana digoksiin. 

Raske südamepuudulikkusega patsientide puhul, kellele ravimitest ei piisa, on võimalikuks ravimeetodiks ka südame siirdamine. Selle puhul on aga suurimaks probleemiks sobivate doonorsüdamete vähesus ning elundit tuleb enamasti väga kaua oodata. 

On olemas küllalt lai valik ravimeid südamehaigusega patsientide jaoks. Samas mitte üks ravim ei aita taastada juba kahjustunud südame kudesid. Seega on endiselt aktuaalne vajadus uuenduslike ravimeetodite järele, mis pakuksid  tõhusamat abi. Siin pöörduvadki pilgud tüvirakuteraapia suunas. 

EDUSAMMUD TÜVIRAKUTERAAPIA UURINGUTES

Südamehaiguste valdkonnas on viimastel aastakümnetel tehtud lugematu arv teadusuuringuid tüvirakuteraapia võimaluste väljaselgitamiseks. Huviorbiidis on just mesenhümaalsed tüvirakud (MSC-d), mis migreeruvad näiteks infarkti korral südamelihaskoesse, vähendavad põletikku ja fibroosi, soodustavad uute veresoonte teket ja diferentseeruvad kardiomüotsüütide sarnasteks rakkudeks – see kõik aitab kaasa kahjustunud südamelihase paranemisele.

Mesenhümaalsed tüvirakud vähendavad infarktiarmi suurust ja parandavad vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni – s.o vere hulka, mida süda iga löögiga edasi pumpab. Seda mõistet kasutatakse südamepuudulikkuse raskusastme iseloomustamiseks. Kokkuvõttes paraneb tüvirakuravi tulemusena nii südamelihase anatoomiline seisund kui funktsioon. 

Paljud uuringud on jõudnud kolmandasse faasi (ja seega lähedale reaalsele kasutamisele), kus on uuritud mesenhümaalsete tüvirakkude tõhusust ja ohutust ning erinevate ravimetoodikate kasutamist, et välja selgitada, millisest ravistrateegiast saab patsient kõige enam kasu. 

Näiteks ühes uuringus, kus osales 58 patsienti, testiti erinevate manustamisviiside ohutust ja efektiivsust patsientidel, kellel oli isheemiline südamepuudulikkus. Tüvirakud süstiti kas otse südamelihasesse või pärgarterite vahele. Erinevate meetodite korral saadi sarnased tulemused: patsientidel paranesid südamepuudulikkusest tingitud sümptomid. Ravi oli efektiivne ja ohutu. 

Uuringutes on kasutatud erinevatest paikmetest pärit mesenhümaalseid tüvirakke: nii luuüdist, nabaväädikoest kui hambasäsist. Efektiivsus ja ohutus on sama, sõltumata kohast, kus nad on hangitud. 

Jäänud on siiski mõningaid lahtisi küsimusi, näiteks tuleks uurida ikkagi lisaks, et mis on optimaalne tüvirakkude annus erinevate südamehaiguste korral ja mis on parim manustamisviis. Vaatamata sellele, et uuringud veel käivad, on teadlaste arvates ilmne, et MSC-de kasutamine on paljulubav ravimeetod ning saab olema läbimurre südamepuudulikkuse ravis. 

Nagu tüvirakuteraapia puhul üldiselt, tuleb ka südamepuudulikkuse ravis kasuks isiklike tüvirakkude olemasolu. Esiteks on garanteeritud nende rakkude 100%-line sobivus patsiendile, kuid lisaks parandab see ravi kättesaadavust ning mõnedel juhtudel ka maksumust.