MIS ON PSORIAAS?

Psoriaas on nahahaigus, mida põhjustab organismi enda immuunsüsteem. Haiguse sümptomiteks on liigsetest naharakkudest moodustunud paksud, ketendavad laigud naha pinnal. Kõige sagedamini ilmuvad laigud küünarnukkidele või põlvedele, kuid need võivad ilmneda ka muudes kehapiirkondades. 

Sageli kaasnevad psoriaasiga ka muud haigused, näiteks psoriaatiline artriit, hüpertensioon, rasvumine ja II tüübi diabeet. Tähelepanuta ei saa jätta ka haiguse psühhosotsiaalset mõju – ebaesteetilised punetavad laigud tekitavad haigust põdevates inimestes sageli stressi ning depressiooni.  

Haigusel on erinevad raskusastmed. Kerge psoriaasiga on tegemist, kui kehapinnast on haaratud vähem kui 5%, mõõdukaks või raskeks hinnatakse haigust, kui haaratud on vähemalt 5% nahapinnast. Kahjuks on ka neid inimesi, kellel psoriaas katab koguni tugevalt üle poole kehapinnast.

Tänaste ravivõimaluste juures pole psoriaasi täielikult välja ravida võimalik. Siiski ei pruugi psoriaasihaiged nahaärrituse all pidevalt kannatada – on üsnagi tavaline, et haigusilmingud tekivad ning kaovad. Kõige sagedasemateks psoriaasiilmingute esilekutsujateks on järgmised tegurid:

• stress;
• infektsioon või muud haigused;
• nahavigastused;
• alkohol ja mõned ravimid;
• ilmastiku- ja keskkonnatingimused, eriti külm, niiske ilm;
• endokriinsed faktorid (puberteet, menopaus).  

PSORIAASI TEKKEPÕHJUSED

Psoriaasi tekkepõhjused on siiani ebaselged, kuid sellegi poolest on teada, et tegemist on päriliku eelsoodumusega haigusega. Inimestel, kelle perekonnas pole varem psoriaasi esinenud, on haigestumisrisk vaid 1–2%. Kui haigus on ühel vanematest, on laste haigestumisrisk 10–20% ning kui mõlemad vanemad seda haigust põevad, on haigestumisrisk kuni 50%. 

Psoriaasi põdevatel inimestel on mõjutatud T-lümfotsüüdid ehk T-rakud – osa keha immuunsüsteemist, mis tavaolukorras keha haigustekitajate eest kaitsevad ning infektsioonidega võidelda aitavad. Need T-rakud ründavad haigestunu naharakke kui võõrkehasid, mis põhjustabki põletikuliste naastude teket.

PSORIAASI VÕIB PÕHJUSTADA TÜVIRAKKUDE TALITLUSHÄIRE

Inimese naharakkude eluiga on ligikaudu 6 nädalat ning uute naharakkude järjepidev tootmine on tüvirakkude ülesanne. Naharakud tekivad tüvirakkude pooldumisel, mille käigus tekib uus tüvirakk ja uus naharakk. See protsess tagab naha uuenemise ja garanteerib ühtlasi, et tüvirakkude arv kehas ei vähene. 

Psoriaasi korral toodavad aga tüvirakud naharakke, mida organism omaks ei tunnista ning mida seejärel asuvad ründama T-rakud. 

PSORIAASI TRADITSIOONILISED RAVIVÕIMALUSED

Psoriaasi puhul kasutatakse mitmeid erinevaid ravimeetodeid, mis pakuvad haigusnähtude korral leevendust. Tänasel päeval ongi psoriaasi ravi eesmärk vähendada sümptomite mõju, minimeerides samal ajal patsiendil esinevaid haiguse ägenemisi. Ravimeetodid võib jagada kolme suuremasse kategooriasse. 

Lokaalne ravi
Sügeluse ning ketenduse vähendamiseks on psoriaasi naastudele võimalik määrida mitmesuguseid nahakreeme, mis sisaldavad erinevaid toimeaineid, nagu salitsüülhape, steroidid ja D-vitamiini analoogid. Niisutavate ning pehmendavate kreemide ülesanne on hoida nahka pehmena ja vähendada sügelust. Lokaalset ravi kasutatakse eelkõige kerge psoriaasi korral. 

Fototeraapia
Fototeraapia ehk valgusravi käigus ravitakse nahka teatud valguse tüüpidega, kusjuures samaaegselt avaldavad mõju nii infrapuna, ultraviolett- kui ka nähtav valgus. Ravi pidurdab naharakkude kiiret kasvu, suurendab kudede verevarustust, kiirendab ainevahetust, hävitab baktereid ning soodustab D-vitamiini moodustumist. UVB-ravi toimub valgusravi kabiinides, üks kuur hõlmab 25–50 seanssi. 

Ravimid
Suukaudseid või süstitavaid ravimeid kasutatakse eelkõige psoriaasi raskemate vormide puhul ning muudele ravimeetoditele mittealluvatel juhtudel. Tablettraviks kasutatakse näiteks metotreksaati, tsüklosporiini ja atsitretiini, mis aitavad muuta immuunsüsteemi funktsiooni. Samas on suukaudsed ravimid võrreldes kreemide ja salvidega toksilisemad ning rohkemate kõrvaltoimetega. 

MESENHÜMAALSETE TÜVIRAKKUDE KASUTAMINE PSORIAASI RAVIS

Arvestades, et tüvirakud mängivad võtmerolli psoriaasi ägenemisega seotud rakkude tekkes, on alust arvata, et neid on võimalik kasutada ka selle haiguse ravis. Teadaolevalt on mesenhümaalsetel tüvirakkudel erilised omadused, mis võimaldavad neil kontrollida T-rakke. See aga tähendab, et tüvirakuravi võib aidata taastada immuunsüsteemi adekvaatset reaktsiooni, mis omakorda võib vähendada põletikku ning aidata kaasa kahjustatud naha paranemisele. 

Tüvirakuravi on teadaolevalt ohutu ja suhteliselt mitteinvasiivne ning seda on edukalt kasutatud paljude teiste haiguste raviks. Tüvirakkude siirdamisel soodustavad need tervete rakkude teket ning kahjustatud rakkude paranemist, vähendades samal ajal immuunreaktsiooni. Tänaseks on teada, et tüvirakkude selline toime võimaldab ravida paljusid erinevaid autoimmuunhaigusi ja sealjuures ka psoriaasi.

TÕENDID TÜVIRAKURAVI TÕHUSUSE KOHTA

Tüvirakuravi kasutamise kohta psoriaasi ravis on tänaseks läbi viidud mitmeid uuringuid, kus tüvirakkude siirdamist on kasutatud psoriaasi põdevate inimeste raviks.

2015. aastal ajakirjas Journal of Translational Medicine avaldatud uuringus vaadeldi mesenhümaalsete tüvirakkude kasutamise ohutust ja tõhusust psoriaasi ravis. Uuringus osales 28 mõõduka ja raske psoriaasiga patsienti, kes said kas ühe mesenhümaalsete tüvirakkude süsti või platseebosüsti. Tulemused näitasid, et inimestel, kellele siirdati tüvirakke, psoriaasi sümptomid vähenesid. 

Mõned aastad hiljem, 2019. aastal ilmunud ajakirjas Journal of Dermatological Treatment avaldatud uuringus vaadeldi mesenhümaalsete tüvirakkude kasutamist koos valgusteraapiaga psoriaasi ravimisele. Uuringus osales 30 mõõduka ja raske psoriaasiga patsienti, kes said kas tüviraku- ja fototeraapia kombinatsiooni või ainult valgusteraapiat. Tulemused näitasid, et kombineeritud ravi saanute hulgas vähenesid sümptomid rohkem kui neil, kes said ainult fototeraapiat. 

Tüvirakuteraapia potetsiaali täielikuks mõistmiseks psoriaasi ravis on küll vaja läbi viia rohkem uuringuid, kuid senised avastused annavad põhjust optimismiks. Hoolimata sellest, et mesenhümaalsete tüvirakkude kasutamine psoriaasi raviks ei ole veel laialdaselt kasutusel, siis mõnede aastate pärast võib see olla juba igapäevane ravipraktika.

Just seda perspektiivi silmas pidades on lapse isiklike tüvirakkude säilitamine samm, mis võib lapsele edaspidises elus suureks abiks olla. Kuna psoriaasi näol on tegemist päriliku haigusega, tasub tüvirakkude säilitamisele mõelda eriti nendel perekondadel, kus vähemalt ühel vanematest on psoriaas. Lapse isiklikud säilitatud tüvirakud võivad haigusnähtude ilmnemisele lapsele suureks abiks olla.