KAS DEMENTSUSELE VÕIB TULEVIKUS LEIDUDA RAVI?

Dementsus on üldine termin neurodegeneratiivsete häirete kohta, mis mõjutavad mälu, mõtlemist, käitumist ja emotsioone. Kõige levinum dementsust põhjustav haigus on Alzheimeri tõbi. Seda esineb  50–60%-l dementsuse all kannatavatest inimestest. Muude dementsuse tüüpide hulka kuuluvad näiteks vaskulaarne dementsus, Lewy kehakeste dementsus ja frontotemporaalne dementsus. 

Dementsusest saadakse tihtipeale valesti aru – paljud arvavad, et ajufunktsioonide langus kuulub loomuliku vananemise juurde, teised on veendunud, et lihtne unustamine tähendabki juba dementsust. Mõlemal juhul on tegemist eksiarvamusega. Kuigi dementsus ilmneb pigem üle 65-aastastel ja vanematel inimestel, ei ole see tavapärane vananemise ilming.

Coverlayer dementsus

DEMENTSUSE TÜÜBID

Dementsus kaasneb erinevate haigustega, mida iseloomustab ajurakkude kahjustumine. Kahjustatud ajurakkude võime üksteisega suhelda on häiritud ning see võib mõjutada nii mõtlemist, käitumist, motoorikat kui ka tundeid. 

Ajus on palju erinevaid piirkondi, millest igaüks vastutab erinevate funktsioonide eest (näiteks mälu, kõne, liikumine). Kui teatud piirkonna rakud on kahjustatud, ei saa see piirkond oma funktsioone normaalselt täita. 

Erinevatest haigustest tingitud dementsus on seotud ajurakkude kahjustumisega erinevates ajupiirkondades. Näiteks Alzheimeri tõve korral raskendab rakkudel tervena püsida ning omavahel suhelda valgulise struktuuriga naastude kõrge tase ajurakkudes ning nende vahel.

Alzheimeri tõbi on dementsuse kõige levinum vorm. Kuigi selle tõve täpsed tekkepõhjused on ebaselged, on siiski teada, et haigus toob kaasa teatud muutused ajus: ajukoore vähenemise ning valgulise struktuuriga naastude ning kämpude esinemise ajurakkudes ning nende vahel. 

Vaskulaarset dementsust põhjustab aju verega varustavate veresoonte kahjustus. Aju väikesed veresooned kahjustuvad järk-järgult ning see hakkab mõjutama ajurakkude vahelist ühendust. Samas võib vaskulaarne dementsus tekkida ka insuldi tagajärjel, kas suurte veresoonte ummistumisel või verejooksu tõttu ajju. 

Frontotemporaalne dementsus on tingitud aju otsmiku- või oimusagarate atroofiast. 30–40% juhtudest on atroofia põhjus geneetiline ning seetõttu saab frontotemporaalne dementsus alguse enamasti varasemas eas kui muud dementsuse vormid. 

Lewi kehakeste dementsus tekib siis, kui mõtlemist, mälu ja liikumist reguleerivasse närvivõrgustikku koguneb haiguslikke valgukogumeid (neid kogumeid nimetatakse Lewy kehakesteks). Ligikaudu 10% haigusjuhtudest on pärilikud ning alati pole kehakeste tekkepõhjus teada. Varasemalt on põhjuseks peetud ka mürkkemikaale, näiteks pestitsiididega pikaajalist kokkupuudet.

Dementsust võivad põhjustada ka mitmed erinevad haigused. 

Huntington’i tõbi on pärilik. Seda põhjustab geenimutatsioon 4. kromosoomis, mis tekitab närvirakkude hukkumist aju basaaltuumades. Huntingtoni tõbe põdevate inimeste lastel on 50% tõenäosus geenimutatsioon pärida. 

Creutzfeld-Jakobi tõbi on harva esinev haigus, mida põhjustab spetsiifiline haigust tekitav valk, prioon. Tõbi võib olla geneetiliselt päritav, kuid levida ka nakkushaigustega sarnaselt. 

Parkinsoni tõve teke võib olla seotud nii põletikuliste protsessidega peaajus kui ka pärilikkusega. Haigust iseloomustab närvirakkude kiirenenud hävimine aju mustolluses, mis toodab dopamiini. Dopamiini vähenemisel on häiritud aju võime edastada infot liikumise ja eesmärgipärase käitumisega seotud ajupiirkondadesse. Parkinsoni tõvega kaasneb sageli Lewy kehakeste teke peaaju erinevates piirkondades, mistõttu ligikaudu 50–80%-l Parkinsoni tõbe põdevatest inimestest kujuneb välja ka dementsus. 

DEMENTSUSE TUNNUSED

Dementsus algab järk-järgult ning varajased sümptomid võivad olla eristamatud vanusega seotud mäluhäiretest. Haiguse progresseerudes võib aga märgata mitmete funktsioonide halvenemist, s.h:

  • mälu halvenemine;
  • võimetus omandada uut infot;  
  • raskused kontsentreerumisel;
  • otsustusvõime vähenemine;
  • mõtlemisvõime kahanemine; 
  • suutmatus tulla toime igapäevaste toimingutega. 

Tegemist on pikaajalise protsessiga, mille jooksul halvenevad nii mõtlemine kui ka mälu, mistõttu inimene ei pruugi enam hakkama saada oma igapäevaste toimetustega. 

KAS DEMENTSUST SAAB RAVIDA?

Närvirakkude hävimisest põhjustatud dementsust pole võimalik ravimitega tagasi pöörata. Tõsi, haiguse varajases staadiumis on mäluhäirete ning oskuste kadumise süvenemist teatud määral võimalik ravimitega aeglustada, kuid olukorras, kus dementsuse all kannatavate inimeste arvuks aastal 2030 prognoositakse 78 miljonit, on tarvidus tõhusamate ravivõimaluste järele terav. 

Üheks paljutõotavaks uurimisvaldkonnaks seoses dementsuse raviga on tüvirakud. Mesenhümaalseid tüvirakke (MSC) kasutatakse regeneratiivses ravis. Neil on võime paljuneda ja areneda närvirakkudeks ning taastada kudesid, kuid samuti on neil oluline võime normaliseerida immuunreaktsiooni ja vähendada  põletikku. Dementsuse puhul võib tüvirakkude regeneratiivne võime aidata kaasa kahjustunud ajurakkude parandamisele ja nende asendamisele. 

Prekliinilised ja kliinilised uuringud on suurendanud arusaamist tüvirakuteraapia potentsiaalist dementsuse korral. Kuna dementsust põhjustavad erinevad haigused, siis uuritakse ka tüvirakuteraapia võimalusi iga haiguse puhul eraldi. 

Tüvirakuteraapia ja Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõve sümptomeid saab praegusega ravimite abil veidi leevendada, kuid puudub selline ravim, mis suudaks aeglustada ja peatada ajurakkude hävinemist. Tüvirakud on huviorbiidis just seetõttu, et neil on potentsiaal asendada närvirakke ning seeläbi normaliseerida dopamiini tootmist ajus. Teema vajab veel palju uurimist, kuid positiivseid tulemusi on olemas.

2006-2008 aastal tehti teaduslik uuring, kus osales 40 patsienti, kellel Parkinsoni tõbi oli kestnud 1-28 aastat. Kõik patsiendid said ravi oma isiklike tüvirakkudega, mis viidi otse ajuarterisse. Pärast ravi jälgiti patsiente 1-18 kuud ja tulemust hinnati rahvusvaheliselt tunnustatud diagnostiliste meetodite ja skaalade abil. Üle 50%-l patsientidel seisund paranes: puue vähenes märkimisväärselt ja paranes igapäevane aktiivsus. Samuti vähenes depression ning paranes elukvaliteet. Lisaks näitas uuring, et ravi tüvirakkudega on ohutu.

Tüvirakuteraapia ja Alzheimeri tõbi

Alzheimeri tõve puhul loodetakse tüvirakuteraapia näol leida võimalus haiguse kulu peatamiseks. Senised uuringutulemused on küll lootustandvad, kuid peamiseks väljakutseks patsientide ravimisel tüvirakkudega on tõvest kahjustatud neuronaalsete funktsioonide paljusus ning erinevus. Nimelt võib iga patsiendi puhul olla kahjustatud erinev neuronite komplekt ning kahjustatud piirkondade sihtimine ja uute rakkude kombineerimine olemasolevasse neuronivõrku võib sisuliselt tähendada ravi kohandamist iga patsiendi jaoks eraldi. 

Lisaks tuleb arvestada, et tüvirakkude siirdamisega võib olla võimalik asendada kahjustatud rakke, kuid mitte ravida Alzheimeri tõve algpõhjust. Antud teema vajab rohkem uuringuid. Lootust nähakse hambasäsi tüvirakkudes, mis diferentseeruvad kergesti närvirakkudeks, kuid millel on ka närve kaitsvad omadused.

Tüvirakuravi ja vaskulaarne dementsus

Vaskulaarset dementsust põhjustab aju verevarustuse halvenemine ning see on Alzheimeri tõve järel levikult teine dementsuse põhjus. 

Aastatel 2013 kuni 2016 uuriti nabaväädi mesenhümaalsete tüvirakkude ravitoimet 11 vaskulaarse dementsuse juhtumi korral. Patsientide seisundit hinnati 3-6 kuud pärast ravi. Tüvirakuravi parandas oluliselt patsientide kognitiivset funktsiooni ja igapäevast elutegevust. Selle uuringu põhjal järeldati, et tüvirakuravi oleks õige kasutada selle haiguse korral, kuna meetod on turvaline ning aitab seisundit parandada.

Vaskulaarse dementsuse korral on veel paremaid tulemusi loota hambasäsi tüvirakkude kasutamisest. Esmased uuringud on näidanud, et hambasäsi tüvirakkude siirdamisel võib olla suurem potentsiaal haiguse leevendamiseks. Lisaks diferentseerumisele närvikoe rakkudeks, soodustavad hamba tüvirakud ka aksonite (närvirakkudevaheline ja närvielundi vahelised ühendused) kasvu, ning mis veel väga oluline – eritavad ka närvikude kaitsvaid ja põletikuvastaseid aineid. Uuringuid tuleb muidugi jätkata, enne kui meetod päris igapäevapraktikas kasutusele võetakse.