Tarkusehambad – mida nendega peale hakata?
Hambatervise valdkonnas on tarkusehambad kurikuulsad – neid tuntakse kui potentsiaalseid tüsistuste ja ebamugavuste põhjustajaid. Kuid isegi need niinimetatud “kasutud” hambad pole tegelikult kasutud! Järgnevast leiad infot, kuidas tarkusehambaid oma tervise huvides kõige paremal viisil ära kasutada.
Mis on tarkusehambad?
Tarkusehambad, kolmas purihammaste komplekt suu tagaosas, lõikuvad tavaliselt hilises teismeeas või varases täiskasvanueas. Neid hambaid peetakse vahel ka täiskasvanuks saamise märgiks, kuid nende vajalikkus on tänasel päeval küsitav.
Bioloogiliselt on tarkusehambad pärandus meie esivanematelt, kellel olid suuremad lõualuud ja rohkem hambaid vintske toidu, nagu näiteks toore liha ja juurte närimiseks. Tänapäeva maailmas on vajadus nende täiendavate purihammaste järele vähenenud tänu muutunud toitumisele ja arenenud toiduvalmistamismeetoditele. Meie lõulaluud on muutunud väiksemaks ning tihtipeale on tarkusehammastel kasvamiseks ebapiisavalt ruumi, mistõttu võivad tarkusehambad pärast lõikumist tekitada valu, turset ja isegi põletikku.
Miks tõmmatakse tarkusehambaid välja?
Kui kaalumisel on tarkusehammaste edasine saatus, on kasulik olla kursis võimalike riskidega, mis nende allesjätmisega kaasneda võivad. Hambaarstid soovitavad need hilised saabujad tihtipeale välja tõmmata, sest enamikel inimestel pole lõualuus nende jaoks lihtsalt ruumi. Nii võib tarkusehammaste väljailmumine põhjustada ruumipuuduse, mis mõjutab nii suu tervist kui ka naeratuse esteetilist välimust. Vahel ei pruugi tarkusehambad aga üldse korralikult lõikuda, kuna teised hambad takistavad nende väljailmumist. See võib viia valu ja põletikuni.
Samuti muudab tarkusehammaste asukoht suu tagaosas nende puhastamise keeruliseks ning see omakorda suurendab kaariese ja igemehaiguste riski.
Arvestades kõiki võimalikke terviseprobleeme pole üllatav, et hambaarstid soovitavad tarkusehambad pigem eemaldada. See on ennetav meede, mille eesmärk on säilitada suuõõne üldine tervis ja harmoonia.
Tarkusehammastes peituv väärtus
Tarkusehambaid on pikalt peetud pelgalt eemaldamiseks mõeldud evolutsioonilisteks jäänusteks, kuid teaduslike avastuste valguses on avaldunud nende varjatud väärtus ja potentsiaal. Nimelt paiknevad nendes kurikuulsates purihammastes võimsad tüvirakud, organismi algmaterjal.
Nagu kõikidest muudest hammastest, on ka tarkusehammastest võimalik koguda mesenhümaalseid ehk koeloomelisi tüvirakke, millel on suur regeneratiivne potentsiaal ja kiire paljunemisvõime. Mesenhümaalsed tüvirakud suudavad taastada ja uuendada kahjustatud kudesid ja organeid ning kliinilised uuringud nendega on andnud häid tulemusi südame-, kõhre-, närvi- ja paljude teiste haiguste ning traumade ravis.
Teine võimalus tüvirakkude kogumiseks
Mesenhümaalseid tüvirakke saab koguda lapse sünni hetkel nabaväädikoest ning lastel väljakukkunud piimahammastest, kuid kui see on lapse sünnil või lapseeas vanematel tegemata jäänud, pakub tarkusehammaste eemaldamine selleks ainulaadse uue võimaluse. Hambasäsi tüvirakke saab koguda kogu inimese eluea vältel, kuid mida nooremas eas on rakud kogutud, seda elujõulisemad ja paljunemisvõimelisemad need on.
Hambasäsi tüvirakkude kogumisel on vaid üks piirang – nimelt saab neid koguda vaid tervetest, plombeerimata ja kaarieseta hammaste säsist.
Väljatõmmatud tervest tarkusehambast eraldatakse laboratooriumis tüvirakud, mis hoiustatakse tüvirakupangas. Oma isiklike tüvirakkude säilitamine on investeering tervisesse, mida võib nimetada ka biloloogiliseks elukindlustuseks. Seda sellepärast, et säilitatud tüvirakke saab kasutada paljude erinevate haiguste ning seisundite raviks. Tänu järjepidevale teadustööle täieneb ravitavate haiguste nimekiri pidevalt.
Mesenhümaalsete tüvirakkude ravipotentsiaal
Mesenhümaalsed tüvirakud on näidanud oma suurt ravipotentsiaali paljude haiguste ning seisundite ravis. Need pluripotentsed rakud, mis on tuntud oma võime poolest eristuda mitmesugusteks rakutüüpideks, sealhulgas luu-, kõhre- ja lihasrakkudeks, on andnud paljutõotavaid tulemusi mõningate kõige keerulisemate haigusseisundite ravimisel.
Tüvirakkude ravipotentsiaali on edukalt kasutatud ortopeediliste vigastuste puhul, kus need rakud aitavad kaasa luu ja kõhre paranemisele ning taastumisele, aga ka keerulisemate haiguste, nagu hulgiskleroos ja erinevate südamehaiguste ravis. Teadusuuringud uurivad nende kasutamist autoimmuunhaiguste, diabeedi ja neurdegeneratiivsete häirete ravis, mis annab tunnistust mesenhümaalsete tüvirakkude mitmekülgsusest.
Kui vereloomelisi tüvirakke on standardravina kasutatud juba ligi 40 aastat, siis mesenhümaalsed tüvirakud standardravina veel registreeritud ei ole. Küll aga areneb tüvirakuravi valdkond väga kiiresti ning kliinilised uuringud mesenhümaalsete tüvirakkudega on näidanud suurepäraseid tulemusi pika aja jooksul. Paljudes riikides erinevatel mandritel on eksperimentaalset ravi pakkuvad tüvirakuravi kliinikud (Eestis paraku veel ei ole), kus nendega ravi teostatakse ja võib abi saada. Üks hea võimalus abi saamiseks on osalemine kliinilises uuringus – neid tehakse väga erinevate haiguste korral. Üha sagedamini on uuringutesse pääsemise üheks kriteeriumiks isiklike tüvirakkude olemasolu. Seetõttu on hea, kui tüvirakud endal olemas on.
Tarkusehambad kui investeering tervisesse
Kokkuvõttes peitub tarkusehammaste väljatõmbamise näiliselt rutiinse protseduuri taga suur ravipotentsiaal, mis ulatub suuõõne tervisest palju kaugemale. Kuivõrd tarkusehambad sarnaselt piimahammastele on mesenhümaalsete tüvirakkude rikkalikuks allikaks, siis annab nende eemaldamine uue võimaluse tüvirakkude säilitamiseks ning seeläbi oma tervisesse investeerimiseks.
Tüvirakkude kogumine võib pöördeliselt muuta inimese elukäiku, luues võimalused personaalseks ja tulemuslikuks tüvirakuraviks tulevikus. Kuigi praegu mesenhümaalseid tüvirakke standardravis veel ei kasutata, on nende kasutuselevõtt vaid aja küsimus ning tuleviku efektiivsetest ravimeetoditest saavad osa need, kes on õigel ajal oma rakud säilitanud.