Enne oma esimest last Shai-d oli Frances’el edukas teadlasekarjäär NASA-s, mis katkes lapse ootamatu haiguse tõttu. 1992. aastal sündis Frances’el tütar Shai vähkkasvajaga (rabdomüosarkoom), mis diagnoositi alles 11-ndal kuul. Selleks ajaks oli see metastaseerunud kopsudesse. Algas ravi kolmes erinevas haiglas. Shai sai keemiaravi iga kolme nädala järel, millele järgnesid arvukad infektsioonid ja vereülekanded. Shai kasvaja ja siirded eemaldati koos kolme siseorganiga. Seejärel läbis ta mitu nädalat kestnud kiiritusravi. Kogu selle katsumuse järgselt oli Shai ikka täis elurõõmu. On hämmastav, kui visad ja vastupidavad võivad olla vähktõvega lapsed. Lapsi õnnistatakse võimega elada hetkes, olenemata sellest, millist valu nad kogesid eile või kogevad homme.

Shai haiguse ajal toetasid teda paljud heategevuslikud organisatsioonid, sealhulgas Frances’e kolleegid NASA’st, kes järjepidevalt annetasid Shai jaoks verd. Pärast keemiaravi lõppemist hakkas Shai paranema ja tema lugu tundus õnnelikult jätkuvat. Ta alustas eelkooli koos teiste lastega.

Peagi aga diagnoositi Shai’l sekundaarne leukeemia. Järgmisena oli vaja tüvirakkude siirdamist. Ravi nabaväädivere tüvirakkudega ei olnud siis veel tavapraktika, mistõttu tuli leida sobiv luuüdi doonor – selleks kulus kuu aega rahvusvahelisel tasemel otsinguid. Luuüdi siirdamine oli ka risk, sest tema keha oli juba niigi kannatanud palju keemiaravi ja kiirituse tõttu. Umbes kümme päeva pärast siirdamist tekkis tal maksapuudulikkus. Ka sellest said arstid jagu, kuid siis tekkis südamepuudulikkus. Shai viidi intensiivravi osakonda. Ta olukord oli niivõrd ebastabiilne, et perekonda hoiatati, et ta sureb tunni jooksul. Aga nii ei läinud. Pärast pikki konsultatsioone, otsustati jätkata toetavat ravi seni, kuni tal on jõudu võitlust jätkata. Shai paranes järk-järgult ning sai haiglast välja. Arstid ja õed nimetasid teda “imeks 34. tänaval”, sest Philadelphia lastehaigla (CHOP) asub 34. tänaval. Shai lugu näis taaskord olevat õnnelik, kuid kahjuks õnn ei kestnud kaua…

Hiljem, kui Frances teise lapse sai, otsustas ta säilitada lapse nabaväädiverd erapangas. Ta ütles: „Olles kogenud, kui raske on leida sobivat doonorit, teadsin ma, et parim sobivus on pereliikme rakkudel. Ma ei arvanud, et ka mu teine laps võiks sündida vähktõvega, kuid tahtsin, et mu lastel oleks olemas kõikvõimalikud tervisekindlustuse vormid.“ Ühtlasi alustas Frances heategevust nabaväädivere olulisusest teavitamise alal. Kogudes infot nabaväädivere pankadest, koostas ta Nabaväädivere Juhendi Vanematele  ning asutas kodulehe.   See veebisait on muutunud kuulsamaks kui ta iial oleks osanud arvata. Frances Verter on öelnud:„Shai elu ja hing õpetasid mulle palju asju, mida ma ei oleks kunagi ise õppinud. Nüüd on mu missiooniks olnud abistada vanemaid, kes soovivad säilitada nabaväädiverd ning neid, kes vajavad abi ravi saamiseks.“